USA president George W. Bush tegi sel nädalal oma teise presidendiaja esimese visiidi Euroopasse. Vaatlejad on veendunud, et tegemist on hea tahte visiidiga, mille käigus püütakse ületada Iraagi sõjast tingitud vastuolusid Euroopa Liidu (EL) ja NATO riikidega. Aiad ja sillad USA ja tema Euroopa liitlaste vahel vajavad tõesti parandamist ja konarlikud teed sillutamist. Need on juba liiga kauaks hooletusse jäetud ja ülejäänud maailma häirinud.

Kohe pärast Bushi tagasivalimist ennustas kolumnist Paul Goble Eesti Päevalehes, et „Bush hakkab mõtlema oma kohast ajaloos” ning püüab seetõttu parandada USA ja Euroopa suhteid. Tal oli õigus.

Bush väljendas juba esmaspäeval toetust tugevale, ühtsele ja demokraatlikule Euroopale, mis tegutseks USA partnerina üleilmse rahu edendamisel ja kordas seda seisukohta ka järgnevatel kohtumistel Euroopa riigijuhtidega.

Lahkhelidest hoolimata

Bush ütles, et ajutised lahkhelid ei suuda USA traditsiooniliselt häid transatlantilisi suhteid Euroopa riikidega kahjustada.

Kindlasti vajab USA Iraagi sõjas ka nende Euroopa liitlaste abi, kes siiani on kõrvaltvaatajateks või isegi kritiseerijateks jäänud.
Väike Eesti on siin auga oma kohustusi täitnud: on antud tähelepanuväärne panus koalitsioonijõududes võideldes, toodud suurimaid ohvreid kahe hukkunud ja mitme vigastatud sõjaväelase näol, vahistatud mässulisi, leitud nende surmatoovat varustust jne. Sellega on Eesti kaitseväelased Iraagis teeninud ohtralt kiidusõnu nii USAlt kui teistelt koalitsioonipartneritelt. Küsimus on, kui palju suudetakse veel anda.

Pole siiski põhjust sinisilmselt arvata, et kõik USA Euroopa vastuolud said viie päevaga lõpuni lahendatud. Nii Saksa liidukantsler Gerhard Schröder kui Prantsusmaa president Jacques Chirac on uhked ja vahel ka paindumatud poliitikud, mõlemad on vihjanud pingete jätkumisele suhetes USA-ga. Aga võibolla on nende sõnad vaid enesekaitse fassaad? Solvumiste ja umbusu ületamine pole kunagi lihtne, aga hea tahtmise korral on see saavutatav.

Kritiseeris Moskvat

President Bush ütles Brüsselis karme sõnu Venemaa aadressil. Ta kutsus viimast austama demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning ütles, et Euroopa ja USA peaksid asetama reformide sisseviimise nõude oma suhetes Moskvaga esikohale. Teisipäevaõhtuses BBC uudistesaates reageeris sellele Vene president Vladimir Putin sama teravas toonis, juhtides tähelepanu mitmetele ebakohtadele USA poliitikas. Järgmisel päeval Slovakkia raadiole antud intervjuus läks Putin kaugemalegi, süüdistades Läänt oma demokraatia malli pealesurumises, mis ei vastavat Venemaa eripärale. (Tekib küsimus: kui mitu erinevat demokraatiat saab siis olla?) Putin ütles ka, et Lääs manipuleerib Venemaaga ja kasutab teda oma rahvusvaheliste eesmärkide elluviimise instrumendina, nõrgestades seeläbi Venemaad. Kuidas täpselt, selle jättis Kremli peremees enda teada.

Tähelepanu Balti riikidel

Eesti jaoks oli eriti rõõmustav Brüsselis toimunud pressikonverents, kus Bush peatus Baltimaade muredel suhetes idanaabriga. See on kindel märk, et Baltimaad kui NATO ja EL-i liikmed pole oma keeruliste probleemidega enam üksi.

Bushi julgeolekunõunik Stephen Hadley märkis, et Venemaa suhetes Baltimaade, eeskätt Eesti ja Lätiga on „väga raske alatoon“. Et Moskva ise tunnistab Balti riikide suveräänsust, tuleks kõik küsimused lahendada rahumeelsel teel, leidis Hadley.

Eesti ekspeaminister Mart Laar, kes vestles Bushiga neljapäeval Bratislavas, rääkis talle Baltimaade ajaloost, Molotovi-Ribbentropi paktist ja 9. mai tähendusest. „President Bush ütles, et need on talle teada küsimused, ja kinnitas, et saab meie positsioonidest aru. Ta andis üsna selgelt mõista, et need küsimused võetakse üles ka läbirääkimistel president Putiniga,“ rääkis Laar.

Käesoleva loo kirjutamise ajal polnud president Bush veel Bratislavas kohtunud oma Vene kolleegiga. 24. veebruari tippkohtumise tulemused selguvad peatselt. Võibolla teeb USA president Eesti Vabariigile selle kohtumisega hindamatu väärtusega sünnipäevakingi?

Gordioni sõlme harutatakse lahti Lähis-Idas

Selge on seegi, et maailma poliitika Gordioni sõlm pole enam Euroopas nagu külma sõja päevil, vaid Lähis-Idas. Selle sõlme osav lahtiharutaja omandab kui mitte mütoloogilise hävitava võimu kogu maailma üle, siis vähemalt autoriteetse mõjujõu kindlasti.

NATO liikmesriigid väljendasid valmisolekut Ühendriikide toetamiseks Iraagis, küllap ehk mujalgi Lähis-Idas, kui olukorrad seda nõuavad.

Samas moodustavad NATO lubatud 159 instruktorit ja 3,5 miljonit eurot vaid tühise osa Washingtoni enda panusest. USA on Iraagi sõjas kandnud hiiglaslikku koormat, kindlasti vajab ta Euroopa riikide tuge rahu tagamisel Iraagis.

Ja lõpuks — soojad suhted Euroopa ja USA vahel on ka Eesti jaoks soodsad, sest selles peitub meie iseseisvuse püsimise garantii.

Märkmed: