Kui 100 aasta eest polnud veel heaoluühiskonda ja enamik inimesi elas taludes, siis olid lapsed vanemate tuleviku pandiks. Nad asendasid praeguseid heaoluprogramme, sest nemad hoolitsesid vanemate eest, kui nad vanaks ja väetiks jäid. Ka siis, kui talu peremehe ja perenaise abielu polnud õnnelik, elati sama katuse all edasi, kuna polnud muud kohta, kuhu minna. Sellest tulenevalt kasvasid lapsed ema ja isa hoole ja juhatuse all ning eelmise generatsiooni väärtused anti järgmisele põlvkonnale edasi.
Selles väärtus-süsteemis oli töö kesksel kohal tänu taluelule. Ühiskond suhtus vallasemadesse sallimatult, ehkki isad pääsesid kergemalt.
Pärast II maailmasõda on heaoluühiskond vallutanud Põhja-Ameerika ja N. Liidu võimu eest pääsenud Lääne-Euroopa. Nendes riikides on kodanikel mitmesugused pensionid, tervishoiukindlustused ja muud hüvitised, millega on kaasnenud üha suurem valitsuse tungimine inimeste eraellu erinevate seaduste ja eeskirjade näol, aga ka järjest suurenev tulumaksukoorem. Sellest palju ei räägita, kuid üheks kõnealuse koorma kasvamise tagajärjeks on, et üha rohkem on perekondi, kus mõlemad abielupooled peavad tööl käima, sest muidu ei saa majanduslikult hakkama.
Selle olukorra otsene tagajärg on, et vanematel jääb üha vähem aega oma laste kasvatamiseks ja oma väärtuste edasiandmiseks nendele. Lastesõimed, lasteaiad ja kool asendavad seda tühimikku. Kas need väärtused, mida lapsed seal õpivad, ühtuvad vanemate omadega, on omaette küsimus. Olukord on veelgi raskem, kui ainult üks vanem, enamikel juhtudel ema, on laste kasvatajaks. Tihti ei jätku tal küllalt energiat laste õppetegevuse kontrollimiseks ja nende distsiplineerimiseks. Selle tulemusena ei pööra lapsed küllaldast tähelepanu õpingutele ja lõpetavad kooli vaid minimaalsete teadmiste ja oskustega. Sääraste noorte rahateenimise võimalused piirduvad tulevikus miinimumpalka maksvate primitiivsete töökohtadega või elatuvad nad mitmesugustest sotsiaalprogrammidest, muutudes sellega valitsusest sõltuvaks. Neile, kes vähese rahaga nõus ei ole, pakub kuritegevus võimalikku tegevusvälja.
Kui vanematel on laste jaoks vähem aega, siis jagub ka lastele vähem nende armastust ja hingesoojust, mis on vajalik harmooniliseks vaimseks arenguks. Moodsas ühiskonnas on ju nende inimeste arv, kes oma hingehädadega abi otsivad, suuresti kasvanud. Paljud panevad seda moodsa ühiskonna kiire elutempo arvele, kuid kodu järjest vähenev roll on siin kindlasti üheks teguriks.
Igal mündil on kaks külge.
Kommentaar: Heaoluühiskonna teine külg
Arvamus
TRENDING
