Sel nädalal on rahvusvaheline üldsus pööranud suurt tähelepanu holokaustile. ÜRO Peaassamblee mälestas 24. jaanuaril oma eriistungil 60 aasta möödumist natslike surmalaagrite vabastamisest II maailmasõja lõpul N. Liidu vägede poolt.
Istungile eelnes mälestustseremoonia Viinis, kus osalesid USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Iisraeli, Poola diplomaadid ja ka Venemaa suursaadik.

Enamus Põhja-Ameerika väljaandeid lahkas kõnealust teemat sügavuti ja laiuti. Koolid tähistasid holokausti päeva. Kahtlemata väärivad miljonid natsi surmalaagrite süütud ohvrid meenutamist, tähelepanu ja austust.

Need teised surmalaagrid

Tuhandete kilomeetrite kaugusel Auschwitzi ja Buchenwaldi laagritest olid samal ajal teised „surmavabrikud“, millest maailma press kangekaelselt, hoolimatult (või ebamugavust tundes?) siiani mööda läheb. Need jätkasid oma tegevust kuni Stalini surmani ja tagasihoidlikumal määral aastakümneid hiljemgi.

Äsjases siinses venekeelses saates „Russkije Volnõ“ jutustas üks venelanna sellest, kuidas ta tulutult püüdis leida Siberis Ufaa lähistelt oma vanemate viimset puhkepaika. Talle öeldi, et mõlemal pool raudteed on hukkunud vangid maetud poole kilomeetri laiusele alale. Kui pikk see surnuaed on, ei osanud kohalik ametnik öelda; igal juhul on jutt kümnest või enamast kilomeetrist. Keegi ei tea, kui palju inimesi nendesse ristideta haudadesse on maetud. Ja loomulikult pole see ainuke niisugune surnuaed Siberis. Maapind on ammu tasaseks lükatud ja ohvrite nimesid teab vaid tuul, nagu ühes laulus öeldakse. Vaevalt siiski temagi. Selle vene daami emotsionaalne jutt läks eriti südamesse seetõttu, et kusagil sealsamas puhkab oma viimast und ka minu onu, ema kaksikvend, kelle surmast möödus äsja 55 aastat.

Venemaa suursaadik käis Viinis austamas küll holokausti ohvreid, kuid kas ta oleks valmis sõitma ka pakaselisesse Komisse, Ufaa raudtee äärde, et seal kommunistliku rezhiimi ohvitele austust anda? Sinna, kus vangid pidid tegema orjatööd ja kus suurem osa neist ebainimlike tingimuste tõttu suri. Kas üldse tuleb kunagi aeg, mil meenutatakse Stalini ohvreid ja avaldatakse selle rezhiimi haardes hukkunute täpne arv? Või ei teatagi seda?

Auschwitzi surmalaagris hukkus 1,1 miljonit inimest, peamiselt juudid, kuid nende hulgas oli ka puuetega inimesi, palju mustlasi, erinevaid slaavlasi, tshehhe, isegi Jehoova tunnistajaid. Nii olid ka Siberi vangilaagrites koos kristlased, moslemid ja kommunistid; baltlased, sakslased, juudid ja tshetsheenid; kunstirahvas, intellektuaalid ja põllumehed — erinevad inimesed, kuid kõik sama saatuse osalised.

Mis on holokaust?

Eesti luuletaja ja kultuuriteadlane Hasso Krull vaatles kunagi ühes Eesti Ekspressis ilmunud essees holokausti tähendust, nentides, et sel sõnal on tugevalt ideoloogiline ilme ja väga sügavad rahvuslikud ning usulised juured. Sõna tüvi holocaustum on õieti kreeka keelest pärit, see puudutab aga samas ka Vana Testamendi teoloogiat ja on seetõttu juutidele vastuvõetav. (Kreeka keel on teatavasti Uue Testamendi algkeel; Vana Testament, millele juudi teoloogia toetub, on kirjutatud heebrea keeles). Täpses tõlkes tähendab holocaustum „Jumalale toodud ohvrilooma jäägitut põletamist”.

Ehkki see sõna oma algses kontseptsioonis inimeste tapmist ega rahvaste hävitamist ei tähendanud, sai see sisulise sobivuse tõttu Euroopa juudi kirjanduses II maailmasõja järel massimõrva metafooriks.

Ehk võiksime siis holokausti ja genotsiidi vahele asetada võrdusmärgi, sest näiteks Stalini rezhiimi inimsusevastased kuriteod ei jää ju oma julmuselt sugugi maha Hitleri poolt toimepandutest? Mõlemate puhul on vaieldamatult tegemist massimõrvadega, tervete rahvaste sihipärase hävitamisega. Juudid paraku sellega ei nõustu.

Holokausti fenomen

Holokausti „ehitis“ tugineb kindlalt tõdemusel, et holokaust on maailma ajaloos absoluutselt ainulaadne sündmus.

Teose „The Holocaust in American Life” autor Peter Novick väidab, et „holokaust“ on sedavõrd unikaalne mõiste, mis edastab üksnes juutidele osaks saanud ülekohut II maailmasõja päevil, nii et seda ei tohiks mingil juhul kasutada teiste rahvaste vastu toime pandud genotsiidide iseloomustamiseks.

Eks iga ajalooline sündmus või akt ole ju teatud mõttes ainulaadne ja erakordne. Samas laieneb sõna „genotsiid“ kõigile massimõrvadele, mis on suunatud teatud inimgrupi hävitamisele rassilistel, rahvuslikel või muudel motiividel. Mis vahe on siin juutide holokaustiga?

Holokaust polnud ju esimene katastroof omalaadsete seas. Ometi räägivad mitmed autorid sellest kui mingist kordumatust, peaaegu pühalikust ja müstilisest fenomenist, mida ei saavat isegi kirjeldada.

Võrrelda holokausti teiste rahvaste kannatustega näib mõnedele juudi ajaloolastele ja kirjanikele lausa totaalse reetmisena.

Lõhenenud maailm

Igaühel meist on oma tõde. Oma rahvuse kannatusi tunneme kõige paremini ja valulisemalt. Need on puudutanud meid isiklikult või meie omakseid.

Elu on näidanud, et ajaloo hindamisel pole sugugi lihtne konsensust leida. Iga rahvas näeb ajaloolist ülekohut (ja ka õiglust) läbi oma prisma. Tulemuseks võivad olla diametraalselt erinevad arvamused.

Muidugi võivad kannatused ise kujundada subjektiivset maailmanägemust, sünnitada vihkamist, ja ka vastupidi.

Rääkides II maailmasõja aegsest holokaustist ja genotsiidist, ei tohiks keegi unustada, et süütute ohvrite hulka kuuluvad samaväärselt ka Siberis hukkunud või hilisemast ajaloost näiteks ka Kosovo albaanlased, keda serblased süstemaatiliselt rahvuslikel kaalutlustel hävitasid.

Hukkunud juutide nimed on jäädvustatud; nende lähedastel ja järeltulijatel on võimalik lugeda neid marmorist mälestustahvlitel. Siberis hukkunute omastel peaks olema samasugune võimalus. Aga selle soovi täitumine on enam kui küsitav.

Märkmed: