Helsingis Eesti hümni mõtet otsimas
Minu tihedad tööalased kontaktid Soome kolleegidega algasid 1991. a., kui tuntud soome kirjanik Heikki Ylikangas, tollane Helsingi Ülikooli õigusajaloo professor, oli mind külla kutsunud ja mulle naabermaa kolleege tutvustas.
Nüüd, kui ma Helsingisse juhtun, käin alati ära Esplanaadil Johan Ludvig Runebergi (1804-1877) ausamba juures ja teen talle väikese mõttelise kummarduse. Minu jaoks on see ausammas, mitte ainult au sammas sellele mehele, kes kinkis soomlastele ürgset jõudu andva hümni sõnad, vaid monument soomlaste hümnile, mida nad „Maammeks“ kutsuvad. Runebergi monumendil on selle hümni sõnad ka kirjas.
Oi maamme, Suomi, synnyinmaa, / soi, sana kultainen! / Ei laaksoa, ei kukkulaa, ei vettä rantaa rakkaampaa, / kuin kotimaa tää pohjoinen, / maa kallis isien!
Runebergi monumendi postamendi kivisse on kirjutatud tänusõnad soome rahvalt selle laulu eest, sest „Maamme“ on Soome Vabariigi riigihümn. Muusika autor on Fredrik Pacius ja rootsikeelsete sõnade autor Johan Ludvig Runeberg. Ametliku soome tõlke autoriks peetakse Paavo Cajanderi (1889), tegelikult aga põhineb esimese ja viimase salmi tõlge Julius Krohni tõlkel (1867). Laulu esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis. Kuid Soomes tähistatakse igal aastal 5. veebruaril Runebergi päeva. Niisiis – soomlastel on ausammas oma hümni autorile (hümnile) ja lisaks tähistavad nad ka hümni autori päeva. Mida võiksime meie põhjanaabritelt siis õppida?
Eesti hümni süvamõtet Pärnus otsimas
Vaadates 2009. a. sünnipäevade kalendrisse, märkasin, et 16. mail on Johann Voldemar Jannsenil – postipapal, ja meie hümni sõnade autoril 190. sünniaastapäev. Papa Jannsen pole Pärnus küll kõrge samba otsa tõstetud nagu tema tütar Lydia Koidula, aga ega see samba kõrgus ju veel otsene austuse mõõt ka ole. Papa Jannsen seisab Pärnus Rüütli uulitsal peaaegu oma pärissuuruses ja piilub ajalehe tagant möödakäijaid. Siinkohal tasub üle korrata, et papa Jannsen on meie kultuurile sama oluline kui Runeberg Soome rahvale, sest „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on ju Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. a. saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius, kelle sünnist möödus äsja, 19. märtsil 200 aastat.
Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen. Eestis lauldi seda esmakordselt esimesel laulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusliku teadvuse kasvuga Eestis sai 19. saj. lõpul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast I maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina Maamme-laul. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppu, 1920. a.
Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. a. võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.
Pärnu kui Eesti suvepealinn ja hümnipealinn
Kui soomlastel on 5. veebruar Runebergi päev, siis eestlastel võiks olla 16. mai papa Jannseni päev. See päev võiks alata Pärnus näiteks sellega, et koorid laulaksid hommikul päikesetõusul papa Jannsenile Pärnu Postimehe toimetuse ees tema tähtsaima laulu ära. Kuigi me teame, et selle esmaesitus toimus Tartus esimesel üldlaulupeol 140 aastat tagasi, ei pane tartlased ehk pahaks, kui Pärnu ka hümnipealinnaks saaks ja siin oma traditsioonid välja kujundaks.
Oleme rikas rahvas. Me pole kaugeltki ainuke rahvas, kel neid ürgse jõuga laule enam kui üks on, mida vahel ka alternatiivhümnina esitatakse. Pärnu on õnnelik linn, sest siin saaks näiteks papa Jannseni päeva õhtul laulda Lydia Koidula monumendi juures ka: Mu isamaa on minu arm, / kel südant annud ma. Sull' laulan ma, mu ülem õnn, /mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, / su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, mu isamaa!
Need on laulud, mille laulmisel ka meie karuste meeste silmad on märjad, sest need sõnad ja viisid puudutavad meie hinge kõige salajasemaid ning õrnemaid keeli. Nende rahvuslike keelte imeline ja salahelin annab jõudu siin paesel maal püsima jääda.
Kommentaar: Hümnist ja kultuuri tüvitekstidest
Arvamus
TRENDING
