Süveneva Lähis-ida kriisi taustal on selgunud ehmatav tõsiasi, et ligi 50.000 ehk ca 20% kõigist liibanoni päritoluga Kanada kodanikest elab oma endisel kodumaal; paljud neist nõuavad nüüd, sõjategevusele jalgu jäänutena, enda toimetamist Vahtralehemaale. Kui seda küllalt kiiresti ja mugavalt pole suudetud teha, tõusis selle rahva seas suur nurin. Küllap oleks aga loogiline küsida, miks need Kanada kodanikud Liibanonis viibivad? Raske uskuda, et kõik nad on sõitnud sugulastele külla, puhkusereisidele või ametialastele lähetustele. Võibolla on mõned nendest koguni Hezbollah terroristidega seotud? Miks peab valitsus selliseid üldse aitama?


Mugav topeltkodakondsus

Võib arvata, et need 50.000 liibanonlast läbisid siinse kodakondsuse taotlemise pikaajalise protsessi, elades sel ajal siin. Nähtavasti oli paljude ainsaks eesmärgiks Kanada passi omandamine, mis on maailmas autoriteetne isikut tõendav dokument. Nii vehivadki need topeltkodakondsusega isikud nüüd Kanada passidega, nõudes lärmakalt oma õigusi.

Kanada lubab lahkelt topeltkodakondsust, kuid vastav seadus sätestab, et riik, kus Kanada kodanikud parajasti viibivad või mida nad külastavad, omab nende suhtes juriidilise eelisõiguse. Ka ei tunnista mitte kõik riigid topeltkodakondsust. Meenutagem vaid Iraani/Kanada kodanikku, Montreali ajakirjanikku ja fotograafi Zahra Kazemi, kes hukkus julma kohtlemise tagajärel Iraani vanglas. Ohtlikus piirkonnas elav topeltkodakondsusega kanadalane ei tohiks võtta garanteeritult, et siinne valitsus tõttab häda korral talle kohe appi.

Kanada varus seitse laeva ja üüris mitu lennukit oma Liibanonis elavate kodanike toomiseks Vahtralehemaale. Võime vaid kujutleda, kui palju alaliste elanike (ka meie) maksudollareid sellele operatsioonile on kulunud ja veelgi kulub. Paljudel saabunuist pole siin alalist elukohta ega sugulasi. Ontario kodakondsuse- ja immigratsiooniminister Mike Colle teatas esmaspäeval, milliseid ettevalmistusi on tehtud Liibanonist saabujate vastuvõtuks. Vajaduse korral antakse neile hotellitoad; aidatakse koolide, töö- ja elukohtade leidmisel jne, jne. Milline südamlik vastuvõtt neile kadunud poegadele ja tütardele! Kauaks nad plaanivad aga siia jääda? Äkki lahkuvad nad kohe, kui relvatärin Liibanonis vaibub ja infrastruktuur on taastatud?

Paljudes väljaannetes ja internetiportaalides on viimastel päevadel arvatud, et Kanada peaks nõudma kõigilt immigrantidelt, kes soovivad omandada siinset kodakondsust, teise riigi kodakondsusest loobumist. Ja vastupidi — kui kanadalane soovib võtta mõne teise riigi kodakondsuse, tuleks tal loobuda Kanada passist.

Kriitikanooled valitsuse pihta

Arvamusküsitlused näitavad, et ca 2/3 kanadalastest peavad vajalikuks Liibanonis elavate kaaskodanike evakueerimist. Umbes sama palju on neid, kes pole rahul valitsuse tegevusega selles osas. Ja opositsioon on ometi kord leidnud midagi, millega valitsuse hõlma hakata. Peaminister Stephen Harperi kabinetile heidetakse ette organiseerimatust ja isegi saamatust. Eeskujuks tuuakse rootslasi, kes olla suutnud oma kodanikud palju kiiremini Liibanonist välja viia.

Need kriitikud unustavad, et tegemist on eriti suure väljarändega, lausa exodus'ega — eeldatavalt kuni 25.000 inimesega.

Teiseks — Kanadat ja Liibanoni lahutavad tuhanded kilomeetrid. Küsimus pole ju mitte üksi Vahemere, vaid ka Atlandi ookeani ületamises.

Kolmandaks — kindlasti on väga keeruline organiseerida ja koordineerida transporti, sest Liibanonist ei lahku ju mitte ainult kanadalased. Oleme telepildi vahendusel kõik näinud seal valitsevat kaost. Sujuvat evakueerimist takistavad purukspommitatud teed ja sillad ning jätkuv sõjategevus.

Sellest hoolimata on Kanada valitsus suurepäraselt toime tulnud oma kodanike tagasitoomisega Liibanonist. Peaminister Harper on isiklikult lennuväljal käinud põgenikke vastu võtmas ja andnud koguni oma lennuki nende käsutusse. See, et iga päev suudetakse siia toimetada 2000 inimest, tõendab valitsuse võimekust; lõunanaabrid suudavad oma kodanikke koju tuua poole vähem.

Sõjapõgenikud enne ja nüüd

Suurem osa meie lugejaist on sõjapõgenikud, pagulased. Neil ei tulnud pähegi Kanadasse jõudes nõuda mingeid privileege ja soodustusi. (Tõsi, nad polnud küll siis veel Kanada kodanikud). Nurisemata asuti tööle, kuhu neid suunati ja oldi tänulikud võimaluse eest alustada siin uut elu. Ajapikku omandasid eestlased hea maine tänu oma töökusele, haridusjanule, ettevõtlikkusele, seaduskuulekusele ja aususele. See kõik polnud sugugi lihtne; algaastate raskusi mäletavad paljud veel hästi.

Ja nüüd virisevad Liibanonist saabunud põgenikud ebamugava ja liiga pika (70 tundi kestnud) reisi üle; isegi selle üle, et inimesed jäid sõidul Küprosele merehaigeks, liiga sooja joogivee ja viletsa toidu ning vähese tähelepanu pärast reisi vältel. Mis siis, kui neil tulnuks Atlandi ookean ületada laevaga nagu eestlastest sõjapõgenikel? Selle kõige taustal mõjuvad rõõmustavalt mõnede saabunute tänu- ja tunnustusõnad valitsuse aadressil.

Keegi Euroopast II maailmasõja päevil põgenenud neiu, kes pärast uskumatuid vintsutusi jõudis Kanadasse, asus rõõmuga tööle nõudepesijana pisikeses restoranis. Nüüd on ta jõudnud juba vanuri-ikka ja tunneb siiani Kanada riigi ees suurt au- ja tänuvõlga. CFRB raadios esinedes ütles ta, et suurem osa Liibanoni põgenikest on tänamatud, mistõttu nad ei väärigi Kanada kodakondsust. Võibolla on tal õigus?

Märkmed: