Vene Riigiduuma avaldus on ilmne reageering Euroopa Parlamendi 25 liikmesriiki esindava enam kui 100 rahvaesindaja avalikule kirjale II maailmasõja lõpu tähistamise kavade kohta. Kuid kõnealune avaldus paljastab kainestava selgusega tõsiasja, et punase revanshism on tõusmas Venemaa ametliku poliitika tasemele.
Palju aastaid pärast maailmasõda pasundas nõukogude propaganda häälekalt Saksa revanshismi ohust ning endiste natside taaselustumisest Saksa Liitvabariigis. Kahtlemata oli teatud perioodil isegi alust mureks Hitleri kaasosaliste võimalikust mõjust Saksamaa tulevikule. Kuid see mure haihtus olematuks Saksa Liitvabariigi demokraatliku arengu käigus, mis tugines natsismi kui poliitilise süsteemi rahvusvahelisele tingimusteta hukkamõistmisele. Eelkõige aga lahendas küsimuse see, et Hitleri parteikaaslased olid saanud oma tegevuse eest kohtuotsuse või vähemasti välja lülitatud Saksamaa lääneosa poliitilisest- ja hariduselust.
Punase totalitarismi poolt ikestatud Ida-Euroopa poliitikud on aastaid rõhutanud vajadust anda natsismiga võrdne rahvusvaheliselt autoriteetne hinnang ka N. Liidu kommunistlikule hirmuvalitsusele. See nõue lähtub mitte üksnes õiglustundest punase terrori kümnete miljonite ohvrite suhtes, vaid samavõrra vajadusest tagada okupeeritud ja terroriseeritud Ida-Euroopa rahvaste kindlus vabale ja turvalisele tulevikule. Võrdselt Hitleri terrori all kannatanud rahvastega peab meilgi olema võimalus kinnitada: „Ei iial enam!“
Vene duuma avaldus 23. novembrist on külm dushsh neile, kes sinisilmselt või puht-pragmaatiliselt lootsid, et aeg teeb ise oma töö ning mineviku põhimõttelisest, kuid ebamugavast selgekstegemisest võib kõrvale hiilida. Täna maitseme kommunistliku totalitarismi hindamisest hoidumise mõrusid vilju, mis vahetult ohustavad meie rahulikku tulevikku. See pole midagi üllatavat. Mida võinuks loota sõjajärgsest Saksamaast, kui selle areng oleks jätkunud endiste natside juhtimisel, Hitleri partei edasise tegutsemise tingimustes, Gestapo ja SD organisatsiooni säilitamisel uue nime all? Kusjuures Saksa Liitvabariik oleks end ametlikult esitlenud Kolmanda Riigi õigusjärglasena? Kas selline, „endiste“ eestvedamisel demokraatia teele asunud Saksamaa poleks teinud midagi analoogilist N. Liidu ametliku õigusjärglase tänasele käitumisele? Näiteks nõudnud oma eriõigusi Taani, Hollandi, Tshehhi ja Slovakkia suhtes, kes ju „vabatahtlikult“ Kolmanda Riigiga ühinesid. Ja muidugi mõista seisnud neisse maadesse asustatud sakslaste positsiooni ning saksa keele võrdsete õiguste eest...
Vastutust tänase olukorra eest jagavad Lääne demokraatlikud riigid, kel pole siiani jätkunud selget tahet ning otsustuskindlust toetada ehtsalt demokraatlikku arengut endistes kommunismimaades. Selle asemel on avatud uksed valla topeltstandarditele ning üritatud kõrvale vaadata faktidest, mis häirivad ametlikku heausklikkust nõukogude juhtide ja salateenistuste progressi õigusriigi suunas.
24. nov. Venemaa ja Euroopa Liidu (EL) tippkohtumine oli proovikivi mõlema jõu edasise koostöö jaoks. On ju strateegilise partnerluse alustalaks ühised euroopalikud väärtused. Räige erinevus nende väärtuste tegelikus mõtestamises ilmnes suhtumises Ukraina valimistesse. Kui Venemaa hindas viimaseid avatuiks ja ausateks ning president Putin tunnustas veel enne tulemuste ametlikku väljakuulutamist oma kandidaati, siis EL-i vaatlejate ning parlamendiliikmete üksmeelsel hinnangul olid valimised manipuleeritud ja massiliselt võltsitud ning tulemusi ei saa tunnustada enne, kui on sooritatud kogu valimisprotsessi põhjalik kontroll. Niisiis on partnerluse alustes põhimõtteline mõra. KGB ohvitserist presidendi jaoks on tähtsam omaenda strateegilise eesmärgi saavutamine — Ukraina taaskinnistamine Venemaa külge, kasutades demokraatia sildi all tüüpilisi kommunistliku diktatuuri meetmeid. Seevastu EL-i jaoks on keskseks tõusnud rahva tahte avatud ja aus väljendamine. Europarlamendi väliskomisjoni arutelu 23. nov. ei jätnud selles põhimõttelises lahknevuses õnneks mingit kahtlust.
Võib loota, et Ukraina valimiste näol on kerkinud sama põhimõtteline vajadus kommunistlikule süsteemile hinnangu andmisest. Kui palju kiiremini ning loomulikumalt kulgenuks demokraatlik areng Ida-Euroopas, kui seda poleks laevapõhja alla kinnistunud veealuse habemena pärssinud hinnanguta jäänud „endine“ süsteem koos oma tegelastega. Kelle omakasujaht ning võimu väärkasutamine kompromiteeris rahva silmis traagiliselt kodanikuvabadusi ning avatud majandussüsteemi.
Nii on lähimineviku ja oleviku probleemid lahutamatult põimunud. Ühed ei leia lahendust kui ei tooda selgust teistesse. Moskva ametlik revanshism — Orwellilik vale kuulutamine tõeks, vägivalla käsitamine vabastamisena Balti riikide suhtes päädib vältimatult Ukraina siseasjadesse sekkumises ning ehtsa demokraatia lämmatamises. Minu usk seostub mitte Vene presidendipartei deklaratsioonidega duumas, vaid Euroopa Parlamendi selle aasta Andrei Sahharovi preemia kandidaatide Sergei Kovaljovi ja Natalja Estemirovaga, kes on kangelaslikult, ka kõige raskemais tingimusis, seisnud tõe ja vene rahva väärikuse eest. Olgu näiteks Sergei Kovaljovi seisukoht Tallinnas a. 2000 toimunud kommunismipärandi konverentsil: „Kuni sakslased, tavainimesed, kes ei kuulunud SS-i ega osalenud mingil määral rezhiimi kuritegudes ei suutnud mõista, et ka nemad kannavad osa vastutusest Auschwitzi eest — senikaua ei saanud pidada natsismi täielikult lüüasaanuks. Ja kuni meie, venelased, ei suuda valjusti ja selgelt tunnistada meie rahvuslikku, kordan — rahvuslikku süüd kommunismi kuritegude eest, mis hõlmavad Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise, küüditamised ja mahalaskmised ning rahvusliku vabadusvõitluse julma lämmatamise sõjajärgsel perioodil, senikaua pole kommunism lõplikult lüüa saanud.“