Suure pere ema jutustas sünnipäevakülalistele oma Eestist põgenemise lugu. Ta tütar kuulas seda pisarates. Näis, et ta püüdis end panna ema olukorda või isegi astuda tema põgenikupaati...

Tänane leht toob lugejani mõtteid ja mälestuskilde 60 aasta tagustest traagilistest sündmustest, mis peaksid samuti andma võimaluse end põgenikega samastada, heita pilk nende tragöödiatesse või kõrvutada neid sündmusi oma läbielamustega. Mõistagi moodustab täna avaldatav vaid tühise murdosa meie rahva põgenemislugude ühismälust. Ikka ja jälle on kutsutud inimesi neid pöördelisi sündmusi talletama. Paljud on seda ka teinud, kuid suur osa igavikku lahkunuist pole sõnagi oma mälestustest kirja pannud või lindile jäädvustanud. Sellest on väga kahju.

Traagiline september 1944

September 1944... Kümned tuhanded eestlased pagesid Eestist eluga riskides kommunistliku vägivalla eest. Nad olid poliitilised põgenikud, mitte parema elujärje otsijad, nagu vahel ekslikult arvatakse.

Kui sakslased teatasid 18. septembril Eesti mahajätmisest, hakkasid ranniku poole liikuma lõputud põgenikevoorid. Külad tühjenesid. Läksid noored ilma vanemateta; pered väikeste lastega; lesed ja koguni beebisid ootavad emad. Mindi küll tühjade kätega, kuid iga põgeneja viis endaga kaasa isikliku emotsionaalse koorma ja traagika — oma loo.

Tänase lehe esiküljel on foto, mille hr. Evald Aruvald andis meile oma arhiivist. Milline meeleheide ja mure peegeldub inimeste nägudelt! Samasugust lootusetust võib näha vanadel fotodel ka nende silmis, keda viidi sunniviisil Siberisse. Keegi ei tahtnud minna. Muidugi lahkuti parema meelega läände, sest sellesama Siberi tõttu ju õieti valikut polnudki.

Põgenejad ei saanud peaaegu midagi kaasa võtta. Tekkis paanika. Keegi randa kiirustav perenaine ajas enda ees kolme lehma ja kahte lammast, ehkki ta pidi teadma, et loomad paati ei mahu.

Punaterrori hirmutegudega olid inimesed kokku puutunud juba esimese nõukogude okupatsiooni ajal ja teadsid, et Eesti taasokupeerimisel võivad need veelgi julmemad olla.

Prof. Jüri Uluots ütles 17. augustil 1944 oma raadiopöördumises: „Meie rahvas teab, mis tähendab kallaletung idast. Peaks Venemaa uuesti meid okupeerima, siis ootab meie rahvast häving ja laialivedamine Siberisse. Kui Venemaa uuesti meid okupeerib, ei ole meil ühtegi pääsemist oodata. Ja kui kord peaks pääsemine tulema, siis ei ole enam ühtegi eestiverelist inimest olemas, keda võiks päästa.“ Ta kutsus rahvast lootma üksnes Jumalale selles kriitilises olukorras.

Hirm tuleviku pärast viis eestlasi kodurandadest eemale. Sügistormine meri täitus laevade ja paatidega, kuid mitte kõik ei jõudnud pärale.

1944. a. põgenes Rootsi, Soome ja Saksamaale hinnanguliselt 80.000—90.000 eestlast, kellest kuni 7000 leidsid haua külmades Läänemere voogudes.

Tallinna sadamast lahkunud Punase Risti embleemiga Saksa laev Moero oli tulvil naisi ja lapsi — kokku üle 3000 põgeniku. 22. septembril ründasid Moerot vene lennukid. Põgenikest pääses vaid 600 (mõnedel andmetel kõigest 350) inimest. Aga kes oskaks öelda, kui paljud väikepaadid ei jõudnudki teisele kaldale? Millele mõtlesid uppujad oma viimaste hingetõmmete ajal? Nende põgenemislugusid ei saa me kunagi kuulata.

Liikuda edasi ja säilitada rahvuslust

Eluga pääsenud eestlased rühkisid aga edasi. Et Rootsi kuningriik ei suutnud paljude arvates enam turvalist pelgupaika pakkuda, reisiti veelgi kaugemale. Jälle tuli kohaneda uute tingimuste, kommete ja keeltega, säilitades sealjuures ka oma keelt, kultuuri ja rahvuslust.

Väljarännanud rajasid kodud, omandasid tohutute ohvrite hinnaga haridust. Nad olid töökad ja ilmutasid imekspandavat visadust.

Väliseestlaste elujärg paranes, kuid nende hingedes pesitses valu. Oma mõtetes viibisid nad ikka kodutalus või tuttavatel linnatänavatel. Sinna tagasipöördumise tõenäosus muutus aga üha küsitavamaks.

Karl Arro kirjutas 10. okt. 1950 Vaba Eestlase juhtkirjas: „... mõned meie hulgast on kaotanud pikkade aastate jooksul lootuse kodumaa vabanemisele /.../. On neid, kes on löönud käega meie võitlusele ning leiavad, et kasulikum on siinses sulatuskatlas assimileeruda, kui oma rahvusgruppi alal hoida ja võitlust jätkata.“ Selle dilemmaga seisavad väliseestlased silmitsi ka täna. Kuidas säilitada rahvuslikke aateid asukohamaa elustiili ja keele mõju sfääris? Kerge see pole. Niikaua, kui meie hulgas on pühendunud eestlasi, kes rahvuslikud ideaalid seavad kõrgemale isiklikest, püsib eestlus välismaal.

Põgenemine — „pehme“ genotsiid?

Eksperdid räägivad kaht liiki genotsiidist: vägivaldsest genotsiidist ehk rahvamõrvast (rahva füüsiline hävitamine; ka küüditamine ja vangistamine) ja „pehmest“ genotsiidist. Viimase all mõeldakse selliste olukordade ja elutingimuste loomist, mis põhjustavad rahvuse osalist või järkjärgulist hävimist; samuti sihikindlaid meetodeid sündimuse piiramiseks.

1940.a. suvel käivitas N. Liit eesti rahvusliku eliidi hävitamise ehk vägivaldse genotsiidi. Ameerika uurijal Robert Conquest'il on andmeid, et „elimineerimine” pidi tabama vähemalt 25% tolleks ajaks okupeeritud maade elanikkonnast.

Vägivaldse genotsiidi tulemus: 1940/41 oli ca 41.000 hukkunud või mõrvatud Eesti kodanikku. Seda siis üheainsa aastaga! Lisaks hukkunuile veel 42.000 arreteeritut, küüditatut ja tööpataljoni mobiliseeritut, kes jäid ellu.

Kui siia juurde arvata a. 1939–1941.a. asetleidnud 21.000 baltisakslase ümberasumine Saksamaale ja 1944.a. Eestist põgenenud, siis näeme, et Eesti Vabariigi kodanike arv vähenes kokku vähemalt 180.000 inimese võrra. Pole mingit kahtlust — N. Liit pani eestlaste suhtes toime nii vägivaldset kui „pehmet“ genotsiidi, mis mõjutab meid siiani nii rahvana kui isiklikult. Sellega seletuvad ka meie demograafilised, sotsiaalsed jm. probleemid. Moskva pole eestlastele tehtud ülekohtu pärast vabandada suvatsenud. Nagu hiljutised sündmused näitavad, ei suuda ka läänemaailm meid alati mõista. Vahel tundub, et oleme päris üksinda oma valuga. Tahaksime õiglust jalule seada ja teistele jutustada oma lugu, kuid keegi ei taha seda õieti kuulatagi.

•
Kolmapäeval möödus 60 aastat päevast, mil Eesti lipp asendati Pika Hermanni tornis punaplaguga. Raske okupatsiooniuks prantsatas kinni ligi 50 aastaks. Algas sama pikk väliseestlaste võitlus Eesti vabanemise eest.

Hakati taas kirjutama uut ränka peatükki meie paljukannatanud rahva ajalukku.

Märkmed: