Kommentaar: Iirlased avasid südame ja ukse kaaseurooplastele (5)
Laupäeval jälgis rahvusvaheline press tähelepanelikult Iirimaal läbiviidud rahvahääletust, mille käigus pidid sealsed kodanikud teisel katsel andma oma hinnangu Euroopa Liidu (EL) laienemist käsitlevale Nizza lepingule. Esimesel korral, 2001.a. juunis, ütlesid iirlased selle kohta otsustava “ei”. Et kõnealuse dokumendi olid juba varem ilma referendumiteta heaks kiitnud kõik ülejäänud ELi riigid, oli nüüd iirlastel öelda oma lõplik sõna enam kui 70 miljoni idaeurooplase saatuse kohta, kes loodavad lähinädalatel saada kutse euroklubisse. Eriti pingsalt ootasid Iiri referendumi tulemusi muidugi 10 kandidaatmaad, kelle astumine euroliitu sõltus otseselt Nizza leppe jõustumisest.
Nad võisid pühapäeval kergendatult hingata, kui selgus, et iirlased olid meelt muutnud. Riik oli kuulutanud agitatsioonile meeletul hulgal raha. Nii oli ehk pettumuseks valijate suhteline leigus, hääletamas käis alla poole (ligi 49%) valijatest. Vastupidiselt varasematele ennustustele osutus aga toetus Nizza leppele ülekaalukaks - 62,89% hääletanuist ütles sellele ”jah”, vastu oli 37,11%.
Vastasleer, mida juhtis Sinn Feini liider Gerry Adams, tunnistas kaotust juba pärast esimeste valimistulemuste avaldamist. Tema ja ta mõttekaaslaste hoiatused olid seekord langenud ohakate sekka ja teepervedele ehk kurtidele kõrvadele.
Miks hääletas suur osa iirlastest aga seegi kord Nizza leppe vastu?
Kõigepealt - lepe pöörab rohkesti tähelepanu kaitsepoliitikale. ELi tippkohtumisel Sevillas kauplesid iirlased mäletatavasti endale välja õiguse ise otsustada, millistes aktsioonides osaleda ja millistes mitte. Nizza lepe neile sellist võimalust enam ei jäta.
Küllap ollakse Iirimaal nagu mujalgi Euroopas hirmul võimalike ida poolt saabuvate immigrantide pärast. Ehkki üldiselt kiidetakse Iiri rohelistel avarustel ja linnades ELi laienemise ideed, küsitakse samas, kas ei ähvarda äkki riiki valguv uute liikmesmaade kodanike tulv iirlaste endi töökohti.
Vaatlejate arvates on Iirimaa probleemiks ka ELi institutsionaalsed reformid, mis jätaksid ta ilma senistest eelistest tähtsate küsimuste hääletamisel. Iirlasi on tõsiselt häirinud see, et tulevikus ei ole neil enam kindlat volinikukohta Euroopa Komisjonis, kuna senine iga liikmesriigi esindatus asendub Nizza leppe kohaselt rotatsiooniga.
Võib ka arvata, et iirlased kardavad kaotada oma praegust euroliidu “pailapse” seisust ja sellega kaasnevat tähelepanu, kui mõni kandidaatriik (miks mitte - näiteks Eesti!) suudaks nende imelist majanduslikku tähelendu korrata.
Ja lõpuks - ELi ittalaienemine on kahtlemata ülikulukas ettevõtmine, mis puudutab kõiki liikmesriike, sh. ka Iirimaad.
Öeldes teistkordselt “ei“ Nizza leppele, oleks Iirimaa kahjustanud kahtlemata oma mainet ja näidanud end iseka ja tänamatu riigina, kes on küll ise valmis vastu võtma majandusabi, ent ei hooli teiste käekäigust.
Ajaleht Irish Independent rõhus ühes oma möödunudnädalases juhtkirjas just sellele aspektile ja kutsus rahvast ütlema ütlema hääletusel “jah”, et sel viisil anda kommunismi ikke all kannatanud riikidele samasuguseid võimalusi, nagu neile endile osaks on saanud.
Käesolev referendum oli ka omamoodi usaldushääletuseks Iiri peaministrile Bertie Ahern’ile, tulihingelisele Nizza leppe pooldajale.
Kuidas mõjutab iirlaste “jah” Eestit kui tulevast ELi liikmesriiki?
Eitav vastus Iiri rahvahääletusel oleks põhjustanud peamurdmist kõigis Euroopa pealinnades. ka Tallinnas, ja lükanud euroliidu laienemise kaugesse tulevikku. Kahtlemata oleks see mõjutanud ka Eesti tulevikku ning põrmustanud paljude aastate ränga töö ja vaeva.
Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi nendib oma esmaspäevases juhtkirjas, et “Iirimaal peetud referendum Euroopa Liidu laienemise asjus mõjutab eestlaste elu palju rohkem kui see, mida me ise otsustasime pühapäevastel kohalikel valimistel Eestis“. Samas tekitab iirlaste otsus Hõbemägi sõnul kahtlusi ja isegi hirmu. Talle jääb arusaamatuks, miks loobusid miljonid lihtsad iirlased, kellest paljud võib-olla ei ole kunagi midagi kuulnudki Eestist, korraga oma lähemate huvide kaitsmisest. See küsimus jääb õhku rippuma.
***
Kui ELi kavakohane laienemine teostub, tekib Euroopas kunagise Rooma impeeriumi taoline vägev ühendus 25 riigi ja ligi 450 miljoni inimesega. Ajakirjandus on seda juba nimetanud Euroopa Ühendriikideks, mis prantslaste arvates vajab isegi kindla käega presidenti.
Erinevalt Rooma impeeriumist on Euroopa Liidu näol aga tegemist vabal tahtel ühinenud (või ühinevate) riikide liiduga, mis on seadnud endale eesmärgiks demokraatia, vabaduse ja rahu kindlustamise erinevate kultuuride ja rahvuste identiteedi säilitamisega, et nii koos võidaks astuda rassismi, terrorismi, vaenu, sõdade ja igasuguse ebavõrdsuse vastu. Kellel võiks midagi olla seesuguste õilsate ideaalide nimel tegutseva liidu vastu!? Iseasi muidugi, kuivõrd need praktikas teostatavad on.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kuhu ma siis marssin kui Eesti on varsti jälle okupeeritud riik? Kas peame kõik kolima kuu peale ja tegema seal rahvusriigi?
Marss tagasi sealt Kanadast, Patrioot. Euroliidul on muud teha kui väliseesti keelt ja kultuuri toetada. Tallad indiaanlaste maad pealegi.
Meie vabadusvõitlus kestis üle neljakümne aasta ja nüüd mõned eesti poliitukud soovivad müüa meie vabaduse ära Euroliidule. Impeeriumid on nüüdsel ajal täitsa tagurlikud, N. Liit lagunes tänu selle bürokraatiale. Kuidas Euroliit oleks teistmoodi? Ja kuidas meie eestlased ja teised rahvad saaksid sellest välja kui oleme sellest pettunud? Mida Euroliit teeb et arendada eesti keelt ja kultuuri? Kas euroliit aitab väliseestlasi ja propogeerib eesti keele kasutamist Kanadas ja teistes riikides? Kas euroliit aitab teha mõistliku lapsepoliitika Eestis ja lahendab selle immigrantide probleemi mis oli genotsiidi katse mitmekultuutilise N. Liidu poolt Eesti vastu? Eesti vajab nüüd ühte patriootilist juhti nagu Päts oli. Ei mingt kompromissi Euroliiduga!!!
Arvamus
TRENDING
