Aasta tagasi esinesid 26 Eesti sotsiaalteadlast mureliku avaldusega. „Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvab üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks /.../. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata,“ nenditi toona teadlaste avalduses. Sellega käivitus terve aasta tõusude ja mõõnadena kulgenud arutelu teemal „Kas üks või kaks Eestit?“, mis kulmineerus 22. aprillil Eesti Rahvusraamatukogus korraldatud konverentsiga.

Kaks Eestit — vale diagnoos

Peaminister Siim Kallas nimetas kõnealusel foorumil oma esinemises kõnealuse avalduse autoreid „ühiskonnadoktorite konsiiliumiks“, kes on pannud Eestile vale diagnoosi. Igaüks teab aga, millised vale diagnoosi tagajärjed on. Kallas on veendunud, et jutt „kahest Eestist“ on ohtlik müüt ja et tegelikult elab kogu ühiskond vaesuses. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et Eesti sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta moodustab vähem kui poole Euroopa Liidu keskmisest ja et selle keskmiseni jõudmiseks kulub Eestil 19 aastat!

Ükski riik pole ühtne, igas ühiskonnas on rikkaid ja vaeseid, selle kihistumise ilmingute ja tagajärgedega puutume kokku ka Põhja-Ameerikas, kus põhiosa rahvast kuulub keskklassi. Campanella jt. temataoliste sotsialistlike utopistide unistused ongi jäänud vaid unistusteks. Mõni päev hiljem tunnistas ka Kallas ise kihistumist Eesti ühiskonnas. Oma kõnes soovitas peaminister Kallas teadlastel kritiseerimise asemel poliitikutega koostööd teha, millega elimineeritaks ühiskonna poliitiline vastandumine. Ta nimetas oma esinemises kolme teravat sotsiaalprobleemi: rahvastiku vähenemist, kvalifitseeritud tööjõu nappust ja AIDS-i. Need on mured, mille lahendamiseks vajataksegi koostööd teadlastega. Ekspeaminister Mart Laar ja kaitseminister Sven Mikser toetasid oma ettekannetes Kallase seisukohta, et kaht Eestit pole olemas. Samas on „kaks Eestit“ sõnakujund (aga võibolla ka reaalsus), mis paljusid on ärgitanud sõna võtma. Nagu ikka — on seda tehtud oma mätta otsast ja isiklikust vaatevinklist. Valdavaks kõneaineks on olnud vaestes perekondades kasvavate laste ja noorte probleemid.

Laurast

Muidugi on kõik siin ilmas suhteline. Keda pidada Eestis vaeseks? Ei pruugi arvata, et praegune eestlaste noor põlvkond oleks meist vähem töökam, uhkem või jonnakam. Nendes elavad edasi ju meie geenid! Ei taha tänanegi Laura alla jääda Triinule — tal peavad olema samasugused maailma nimekaimate moeloojate tooted. Mis sellest, et laiatarbekaubana vabrikuliinilt tulevad ihukatted sobiksid talle hoopis paremini. Et aga Laura jääb oma soovile absoluutselt kindlaks ja et ta vanemad ei saa oma võsukesele nii kalleid „moeröögatusi“ lubada, läheb Laura tööle. Ta töötab õhtul kohvikus ja kogub endale kroonhaaval ihaldatud riietusesemete jaoks raha. On see halb? Julgen arvata, et mitte, kuigi õhtu raamatuga või huviringis võiks Laurat rohkem arendada ja talle suuremaks kasuks olla. Kusagilt lugesin, et tänane Eesti ühiskond toodab piiratud silmaringiga ja valdavalt materiaalsete huvidega noori inimesi. Minu tutvusringkonnas on selliseidki, aga palju rohkem sügavate vaimsete huvidega noori, kes on esikohale seadnud hariduse ja intellektuaalsuse. Kui Laura lõpetab keskkooli, tahaks ta aasta töötada välismaal. Nii õpiks ta keelt, tutvuks teise rahva kultuuriga ja koguks endale pisut raha. Mis selleski taunitavat on? Arvamusküsitlused näitavad, et noored ei taha mitte sugugi alaliselt lahkuda Eestist, vaid ainult teatud ajaks. Kokkuvõttes võiks Laura oma keeleoskuse ja elukogemustega tulevikus Eestile üksnes kasuks olla.

Vajatakse dialoogi

„Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks,“ leidsid sotsiaalteadlased aasta tagasi. Nad heitsid oma avalduses riigijuhtidele ette elitaarsust, kaksikmoraali, ebaeetilisust ja isegi vääritust. Vaevalt on maailmas riiki, kus neid pahesid ei esineks. Võimuga kaasnev korruptsioon pole ka kindlasti harukordne. Vahepeal on Eestis vahetunud nii president kui valitsus. Kas midagi on muutunud? Kas on vahetunud ka hoiakud? Psühholoogiapofessor Voldemar Kolga leidis 24. apr. Postimehes, et võimuihas on kadunud üllameelsus. Ta väljendas pettumust kõnealusel foorumil kuuldud põhiettekannete sarnasuse üle ja sisulise debati puudumise pärast. Prof. Kolga arvates oli siin põhjuseks nö. abstraktne võim (pigem ehk kartus seda kaotada), mis ei lase ühiskonna valupunkte põhjalikumalt käsitleda.

Kindlasti tuleks asjalik riigisisene dialoogivõime kõigile suureks kasuks ja aitaks vabaneda riigi ja rahva võõrandumisest. President Rüütel on tihti juhtinud tähelepanu ühiskonnasisese dialoogi vajadusele. Ta leiab, et tähtsate otsuste tegemisele on liiga vähe kaasatud Eesti teadlasi, arvamusliidreid ning kodanikke. Selle puudujäägi korvamiseks asutas ta läinud nädalal akadeemilise nõukogu.

•

Kümme aastat tagasi saavutasid eestlased ihaldatud vabaduse. Rajati üks ja armas Eesti. Tänane Eesti on mõnede arvates lõhestunud vähemalt kaheks, pessimistide arvates pudenenud koguni kildudeks. Eesti poliitilisel maastikul askeldab praegu terve hulk poliitilisi erakondi. Loodame, et mõni neist suudab vaadata kaugemale isiklikest ambitsioonidest ja ulatada võimust võõrandunud rahvale käe. Siis vajuksid jutud kahest või rohkemast Eestist unustusse, et anda maad konstruktiivsematele teemadele.

Märkmed: