Seedrioru suvepidustuse tipphetkeks pean prof. dr. Roman Toi, väliseesti lauluisa isamaalist kõnet. Maestro tekst peaks kujunema lauajuhendiks kõigile eesti poliitikutele ja poliitikahuvilistele. Tundub, et nii täpselt pole viimastel aastatel keegi osutanud taasiseseisvuva Eesti arengutee takistustele. Siin on piisavalt materjali arutlusteks ja ümberkorraldusteks. Tõesti, kõik pole kuld, mis hiilgab! Mõnda sellest hiilgusest ei pruugi pihku võtta.
Prokommunistlikud valitsejad Eestis, kes on integreerunud vallavalitsusest Euroopa Liidu (EL) kõrgete ametiteni, teevad imeasju. Lenini ordeni kavaler keeldub oma kandidatuuri riigikogu ette toomast; valijamehed (kellel Savisaare-Reiljani mahitusel selles kogus enamus) valivad ta ikkagi. Kuidas seda tegu hinnata? Ilmselt presidendi usaldamatusavaldusena riigikogu vastu. Võib nimetada hullemini — hiiliv riigipööre.
Presidendikarusellis osalevad teised inimesed, seni vast edukamalt Toomas Hendrik Ilves, kellele otse ja kaude ette heidetakse, et ta pole suutnud integreeruda Eesti tänasesse poliitikaellu. Seda segapudru vaatates ongi ehk parem, et pole suutnud.
Integreerimise ja integreerumise ümber on tehtu palju kära, võib arvata, et ka palju musti tegusid. See protsess on saanud miljoneid EL-i kassast ja eesti maksumaksjate taskust. Tulemusi ette näidata pole, ehk on nad pahupidised.
Mäletate — hiljuti veeti Toompeale kirju lehma mulaazh – külgedel kiri: KEELESEADUS – PÜHA LEHM. Vedajateks noorukid, kes on Eesti Vabariigis ilmselt oma teadliku elu veetnud ja mõneti maakeelt tönkasid (suur tänu meie integratsioonimeistritele!). Ainsa riigikogu esindajana astus nendega kontakti Mart Laar, aga kui temalt vene keeles rääkimist nõuti, lõpetas ta vestluse.
Mõne päeva eest jõudis minuni Olev Remsu Tartu-romaani esimene vihik. Romaani pealkirjaks saab RONIMOISI ISA. (Suvel Eestit külastavatel kaasmaalastel soovitan see vihik muretseda). Huvi äratamiseks üks detail integreerimisest ENSV moodi. Nikolai Mjarg õpib endise Treffneri gümnaasiumi eliitklassis. Tema ema on eestlanna, isa sõja järel Eestisse naasnud Siberi eestlane. Kollat nöögitakse koolis, isal on veel raskem: isegi kodus räägib naine temaga mingit puuratastega vene keelt. Tööl ja argielus, ka viinalauas, tuleb isal suhelda vaid venelastega. Mehel viskab ära, ta sõidab tagasi Siberisse: oma külas saab ta vähemalt eesti keelt rääkida!
Veel üks tõsiasi, mille sain 26. juunil 2006 Eestist postitatud sõbra kirjast. Ta jutustab oma klassi kokkutulekust sel suvel: „46. aastal tulin ma teise klassi poole pealt. Ema sõjast naasnud ja siis metsades võitlev kasuisa üritas kogu peret üle Pootsi sadama Rootsi viia. Ei õnnestunud. Kukkus ise peale rasket töötlemist ja surmaotsust, mis lahkesti 25+5 muudeti, meie teada Magadani. (Hiljem on selgunud, et ta lasti sealsamas Pagari vanglas maha).
Tänavune klassi kokkutulek tõi välja ühe kuulmatu jutu. Ühe klassiõe isa oli 38.—39. aastal Petseri gümnaasiumi inspektor. Pidulikus söögilauas kuulsime klassiõe isa vägiteost: olevat lühikese ajaga pannud vene gümna vanemad klassid eesti keelt rääkima. Hiljem oli see mees meie koolis naaberklassi juhataja. Sel ajal, kui meie klassi 14 poisist vaid neljal isa oli, elas klassiõde kõik rasked ajad rõõmsal meelel ja kindlustatult üle.
Oli ehk kummaline kokkusattumus küll — ilma Haridusministeeriumi loata ja teadmata korraldasid kolme Eesti Vabariigi gümnaasiumi — Narva Vene, Tallinna Juudi ja Petseri Vene — inspektorid aktiivse integreerumise eesti keele aladele. Teadaolevalt väga heade tulemustega.
Haridusministeerium olla sellest omavolist lausa jahmunud ning minister viinud probleemi valitsuse ette. Aeg oli raske, riigi saatus kaalul. Probleem jäi kalevi alla.
Tuli okupatsioon. Haridusminister Jaakson oli esimeste seas, kes maha lasti. Ja kõigist nendest head eesti keelt valdavatest gümnasistidest said NKVD piinakambrites ja tribunalides kõrgetasemelised tõlgid. See siis oligi õppekavade omavolilise muutmise eesmärk.“
Kusagil Nikita H sula-aastatel tehti ENSV-s veel üks integreerimiskatse: loodi eesti-vene segakoolid.
Olen üliõpilasaastatel ühes taolises koolis stipendiumilisa teeninud — õpetasin puutööd. Ja seda nii eesti kui vene klassis. Kultuuride erinevus oli silmatorkav: kui eesti poiss vajas pikka höövlit, siis vene poiss nõudis samaks tööks kirvest. Loomulikult, kirvega võib ka imet teha: muinasjutt räägib sellest, et keegi puusepp olla kirvega seinakella valmis teinud.
Igatahes see integreerimine lõpetati varsti: käsipidi ei läinud kokku ainult õpilased. Kaklesid ka õpetajad.
Arvan, et see integreerimine on praegu valedele jalgadele ja valedele inimestele rajatud. Tõnismäe rajud, kus punaseid lippe lehvitavad, räuskavad ja viina joovad vene rahvusest noorukid, kes NSVL-st vast niipalju teavad, kui emapiimaga sisse joodetud, vajaksid ehk kõigepealt kultuurilist integratsiooni. Ju siis ka keel ja meel tuleb.
Aga suur takistus on meil ees. Veel sama sõbra kirjast: „... Paljud ettevõtmised tänases Eestis tunduvad raskelt nihkes olevat. Vanad bolshed kasvavad nagu kännuseened vihmas. Mõistus tumeneb. Ennustan: pauk on tulemas. Olge valmis.“
Igatahes dr. Roman Toi on meid tegudele ja valvsusele kutsunud. Oleme me valmis? Ehk ei näegi taasiseseisvuva Eesti Vabariigi 22. aastapäeva?
Kommentaar: Integratsioon — mis imeloom see on?
Arvamus
TRENDING
