Hämmastusega jälgisime möödunud nädalal telepilti Bagdadist, mis tõi meieni Saddam Husseini türannia haardest vabanenud rahvahulkade eufoorilise juubeldamise tänavail. Eriti muljetavaldav oli 24 aastat riiki valitsenud Saddami arvutute monumentide hävitamine. Ülejäänud Araabia maailm oli shokis, nähes Iraagi sõjaväe suutmatust vaenlasele vastu astuda ja soovimatust Saddami taga nutta. Tema langemine tõi meelde teise vuntsidega halastamatu diktaatori, Jossif Stalini kuulsusetu lõpu.

Samas olime tunnistajaiks ohjeldamatule rüüstamisele ja anarhiale. Rahvusvaheline Punase Risti Komitee väljendas Bagdadis ja Basras valitseva kaose ja ühiskondlike asutuste rüüstamise pärast suurt ärevust ning kutsus USA vägesid seal korda looma, sest mitte ainult Saddami lossid pole varandusest tühjaks tassitud, vaid ka haiglad. Viimastes viibinud korrespondendid räägivad humanitaarkatastroofile lähenevast olukorrast, absoluutsest varustuse ja ravimite puudumisest. Esmaspäevaks näis olukord mõnevõrra normaliseeruvat, kui kohalikest vabatahtlikud alustasid koos ameeriklastega patrullimist linnatänavail.

Kui sõda lõpeb

Ehkki Iraagis on praegugi ohtlik ja esineb veel relvakokkupõrkeid, ei kahtle enam keegi sõja lõpptulemuses. Nii peetaksegi tõsiseid plaane rahulepingu allakirjutamise, Iraagi sõjajärgse ülesehitamise ja võimupiruka jagamise üle. Viimasest tahavad oma osa saada nii sunniidid, shiidid kui kurdid; aga ka mitmed maapaos viibinud rühmitused.

1945.a. algul, kui II maailmasõja lõpp oli lähenemas, kohtusid Krimmis Churchill, Roosevelt ja Stalin, et visandada skeem tuleviku Euroopast pärast II maailmasõda. Teame kõik kurikuulsa ja hoiatava Jalta konverentsi ajaloolisi tagajärgi. Kes peaks Iraagi saatuse üle otsustama?

Esmajoones muidugi iraaklased ise, sest üle kõige vajab vaevatud Iraak demokraatiat. Kas aga türanniaga harjunud iraaklased seda ise üldse soovivad või kas nad teavadki, mis demokraatia on? Iraani põgenenud, Saddami poolt tagakiusatud islamifundalistid on seal saanud hakkama fanaatiliste väeüksuste loomisega, kes nüüd ootavad oma sissemarsi tähetundi. Süüria president Bashar Assad, kes oma isa eeskujul seisab vägivaldse repressioonirezhiimi eesotsas, rahastab mitmeid terroristlikke organisatsioone. On usutavaid teateid, et Iraagist on Süüriasse toimetatud massihävitusrelvi ja et seal on pelgupaiga leidnud ka mitmed Iraagi kõrged tegelased. Pole kahtlust — sealtki varitsetakse sobivat hetke salaja või avalikult Iraaki tungimiseks. Vaatlejad ei usu siiski, et kiirest ja õnnestunud sõjakäigust Iraagi vastu indu saanud ameeriklased võiksid edasi tungida Iraani või Süüriasse.

Nii on siis selge, et Iraak vajab väljastpoolt abi ja tuge. ÜRO sekkumine riigi sõjajärgse staatuse kujundamisse aitaks muidugi eemaldada araablaste umbusaldust ja kahtlusi, nagu tahaks USA muuta Iraagi oma „impeeriumi“ üheks osaks. Ehkki ÜRO näitas sõja eel oma täielikku võimetust kriitiliste olukordade lahendamisel, nõustusid USA president George W. Bush ja Briti peaminister Tony Blair, et ka maailmaorganisatsioonil peaks sõjajärgses Iraagis märkimisväärne roll olema.

Võibolla oleks NATO parem valik? USA ja tema liitlased vajavad ju edasiseks tegevuseks Iraagis hädasti rahvusvahelist autoriteeti ja kandepinda, millele lisanduks „boonusena” NATO sõjaline võimsus. Üheks võimaluseks oleks alliansi kogenud rahuvalveüksustesse kaasata araablasi, mis asjatundjate arvates on küll kulukas ja ebaefektiivne lahendus, kuid väärib kaalumist.

Sõja varjus

Iraagi sõja varjus on mõndagi juhtunud. Esmalt peaks küsima, mida USA ja liitlaste poolt peetavast sõjast arvavad need iraaklased, kelle kodud ja ettevõtted on rusuhunnikuiks pommitatatud; kelle lapsed hukkunud või eluks ajaks sandistatud. Paiguti näib, et Saddam Husseinile peetavas kirglikus jahis on kahjuks unustatud tsiviilisikud.

Iraagi sõja kaitsvat varju on aga ära kasutatud ka mujal maailmas. Havannas heideti väljamõeldud süüdistuste alusel vangitorni pikkadeks aastateks 80 teisitimõtlejat ja ajakirjanikku.

Kusagil vilksatas uudis, et Tshetsheenias on leitud neli massihauda peamiselt naiste ja laste maiste jäänustega, mis räägivad Moskva genotsiidist tshetsheenide vastu. Keegi ei vaevunud seda teadet isegi kommenteerima, sest tshetsheenid on tembeldatud terroristideks ja rahvusvaheline üldsus on neile selja pööranud.

Tänase lehe uudistest leiate mitmeid hoiatavaid märke vene karu valjenevast mõminast baltlaste suunas, mida samuti on võimaldanud rahvusvahelise rambivalguse suunamine Iraagi sõjakäigule. Isegi Eesti ja Läti Euroopa Liiduga ühinemise pihta lennutati kriitikanooli, heideti taas ette lahendamata piiriküsimust. Kelle süü see on, tahaks küsida. Kõne all on ka tüütuseni korratud vähemusrahvuste väidetav diskrimineerimine Lätis ja Eestis. 4. aprilli Postimees edastas ehmatava teate, et Moskvas nägi hiljuti päevavalgust ettekanne, milles kutsutakse nii Vene riigivõimu kui erakapitali üles tegema kõik, et Balti riigid, eeskätt Läti, allutada nii poliitiliselt kui majanduslikult Venemaa kontrollile.

•

Iraagi sõda võib pidada üheks episoodiks ehk teiseks sammuks üldises terrorismivastases võitluses, mis on osutunud oodatust rängemaks nii materiaalses kui ka moraalses mõttes. Esimene samm selles võitluses oli Talibani kukutamine Afganistanis, mille järellainetus kestab siiani.

USAl tuleb ilmselt veel tõestada oma invasiooni legitiimsust Iraaki, sest ÜRO põhikiri lubab jõu kasutamist vaid kahel tingimusel: enesekaitseks või julgeolekunõukogu otsusel. Et siiani pole leitud ei keemia- ega bioloogilisi relvi, mis viidanuks enesekaitse vajadusele ja et tegutseti ilma julgeolekunõukogu heakskiiduta, pole kumbki tingimus täidetud.

Iraagi tuleviku kujundamine võib osutuda üsnagi keeruliseks, sest kuigi sõja võitmine nõuab suure portsu julgust, vajatakse rahu saavutamiseks ja säilitamiseks hoopis suuremal hulgal tarkust. Sõda rahvusvahelise terrorismi vastu jätkub aga vähemalt senikaua, kuni eksisteerib kuritegelikke rühmitusi ja nende sponsoreid.

Märkmed: