Kui Ameerika poolt juhitud koalitsiooniväed tõrjusid Kuveidist välja Iraagi sõjaväe ja vallutasid osa Iraaki, siis taotlesid Põhja-Iraagi kurdid endale iseseisvust. Sellele reageerides tappis Saddam Hussein mürgigaasiga umbes 150.000 kurdi, nende hulgas naisi ja lapsi. Mürgigaas on massihävitusrelv.
Saddam Hussein keeldus täitmast enam kui 10-t ÜRO resolutsiooni nõudega, et Iraak peab loobuma massihävitusrelvadest. CIA oli veendunud, et Iraagil on massihävitusrelvad. Kui koalitsiooniväed Iraaki vallutades neid ei leidnud, tekkis vasakpoolses meedias lärm, et president Bush oli valetanud, väites, et Saddam Husseini rezhiim neid omab. See oli peamiseks põhjuseks, miks Iraagi vastu sõda alustati. Seda, et president Bush valetas, korrati pidevalt, nii et enamik rahvast jäigi seda uskuma, unustades, mida olid CIA ametnikud ja ÜRO resolutsioonid öelnud.
Kui sõda Iraagi vastu algas, levis meedias väide, et Ameerika ründab Iraaki naftavarude pärast. Polnud päris selget pilti, kas Ameerikal oli kavas kõik naftast laekuv raha oma taskusse pista või kuidagi teisiti Iraagi naftat oma huvides kasutada. Tol korral importis Ameerika naftat peamiselt Kanadast, Venetsueelast ja Saudi Araabiast. Iraagi peamisteks kundedeks olid Lääne-Euroopa riigid. Kuni tänaseni maksavad Ameerika maksumaksjad 10 miljardit dollarit kuus mitte ainult Iraagis asuva Ameerika sõjaväe majandamiseks, vaid ka Iraagi infrastruktuuri ülesehitamiseks. Nafta ekspordist laekuvad rahad lähevad praegu demokraatliku Iraagi valitsuse kassasse. Ei ole kuulda, et vasakpoolne meedia oma eksiarvamuse avaldamise pärast oleks kuidagi vabandanud.
Vasakpoolne meedia pidas ka pidevat võitlust Guantanamo Bay vanglas kinnipeetavate terroristide inimõiguste eest. Nüüdseks on mõnisada neist vabaks lastud, kellest küllaltki suur osa on jälle relvaga ameeriklaste vastu võitlemas. Kui Abu Gharibi vanglas ameerika vangivalvurid vange alandasid ja vääralt kohtlesid, oli meedias pikka aega näha suuri pealkirju selle kohta. Kui aga üks terroristide juhte, Zarqawi, televisioonikaamerate ees pantvangi võetud ameerika eraisiku kaela noaga läbi lõikas, mindi sellest õlakehitusega mööda!
Kui sõjategevus Iraagi sõjaväe vastu oli lakanud, hakkasid terroristid seal tegutsema, tappes peamiselt Iraagi eraisikuid. Need inimkaotused kirjutas vasakpoolne meedia Ameerika kontosse, ignoreerides samas massihaudadest leitud inimeste säilmeid, keda Saddam Hussein oli suvaliselt hukanud. Kui Iraagi sõja käigus ja okupeerimisel tekkis ettenähtamatuid probleeme, siis oli vasakpoolsel meedial aega ja ruumi selle peegeldamiseks küllalt.
Nüüd, kus Iraagil on oma demokraatlik põhiseadus; demokraatlikult valitud valitsus; valitsusest sõltumatu erapooletu kohtusüsteem ja kus terroristide tegevust on kõvasti piiratud, ei tunne vasakpoolne meedia selle vastu enam suurt huvi. Kas ei oleks mitte põhjust hõisata, et 25 miljonit inimest on vabanenud brutaalse diktatuuri alt ja elavad enam-vähem normaalset elu!? Iraagi valitsus on veendunud, et umbes aasta pärast on nende politsei ja sõjavägi võimelised ilma Ameerika sõjaväe abita oma kodanikele julgeolekut garanteerima, mille järel kas suurem osa või terve USA sõjavägi Iraagist lahkub.
Demokraatia Iraagis vallandab selle rahva ettevõtlikkuse ja ka praegu usu tõttu allasurutud naiste ajupotentsiaali. See viib kindlasti Iraagi majanduse tippu, võrreldes teiste Araabia riikidega, kus valitsused saavutavad võimulpüsimise eesmärgil oma naftarikkusega kodanike rahulolu, kuid piiravad nende ettevõtlikkust ja vabadusi.
40 aastat tagasi ilmus ühe Kanada suurajalehe esiküljel pealkiri (tõlgitult) „Eestlane viis juute surma“. Artikkel käsitles 1941. a. suve sündmusi Tartus, kui Punaarmee oli sealt lahkunud ja sakslased polnud veel saabunud. Relvastatud eestlased olid kinni püüdnud hulga mehi ja neid kinni hoidnud. Meeste üle peeti omakohut ja osa neist hukati, nende hulgas ka kaks juuti. Need faktid on õiged. Kuid artiklis jäeti targu mainimata, et kinnivõetud isikud olid hävituspataljoni liikmed, kes olid maad mööda rännates röövinud ja põletanud talusid ning tapnud süütuid naisi, mehi ja lapsi. Artikkel ei maininud ka seda, et hukkamisele viidi ligi kümme korda rohkem mitte juudi rahvusest inimesi. Ülaltoodu on näide, kuivõrd kerge on pooltõdedega tegelikkust moonutada.
On kurb, et nii suur osa meediast on hüljanud erapooletu uudistevahendamise ja asendanud selle oma ideoloogia propageerimisega.
Kommentaar: Iraagi sõda vasakpoolse meedia peeglis
Arvamus
TRENDING
