Mitte väe ega võimu, vaid iibe abil
Pea kõigis moslemiperekondades on palju lapsi. Rahvastikuteadlased on veendunud, et aastaks 2050 on islamiusulised läänemaailma üle ujutanud ja nende religioon siin valitsev. Nagu Liibüa juht Moammar Gadaffi ühes hiljutises intervjuus mainis, ei nõua islami levik lääneriikides mingeid erilisi pingutusi, see toimub immigratsiooni ja rahvastiku loomuliku juurdekasvu teel.
Soome Teaduste Akadeemia liige, Helsingi Ülikooli professor Timo Vihavainen nimetab oma vastilmunud raamatus „Läänemaade häving“ immigratsiooni lääne kultuuri enesetapuks.
Nentinud, et immigratsiooni teemast on saanud nüüd nii suur tabu, et selle alternatiivide üle ei arutletagi enam, küsib Vihavainen, mis saab siis, kui immigrantide hulk ületab mõnes riigis ohtliku taseme, lämmatades oma arvukusega põhirahvuse? Suurim osa probleemidest lähtub Vihavaineni arvates just islamist. Ta selgitab: „Islami põhisõnum on väga agressiivne. Islam on elav usk, mida teatud ringkondades võetakse väga tõsiselt. Inimesed, kes tulevad maailma kõige primitiivsematest maadest, on kultuuriliselt läänemaailmast kohutavalt kaugel.“ Ehkki värsked immigrandid kogevad esialgu kultuurishokki, toibuvad nad sellest peatselt ning hakkavad delikaatsetele ja poliitilist korrektsust austavatele põhielanikele oma ideesid peale suruma.
Vihavainen ennustab, et isegi Soomes elatakse varsti üha rohkem islamistide poolt dikteeritud tingimustel.
Islam peaks Vihavaineni arvates euroopastuma, et Euroopa ei islamiseeruks. Jääb aga selgusetuks, kuidas seda saavutada.
Palvepäev Washingtonis
25. septembrile oli Washingtonis planeeritud suurejooneline üritus – islamiusuliste palvepäev Kapitooliumi lähedal, kuhu pidi kogunema vähemalt 50.000 moslemit.
Aktsioon Islam on Capitol Hill ei saanud aga loodetud-oodatud tuult tiibadesse ja osalejaid oli sellel 7000 või isegi vähem. Vahetult enne seda oli FBI kinni nabinud mitmeid terroriste, kellest kaks olid tabatud otse teolt – lõhkeseadeldiste käivitamiselt. Pahandust külvas ka Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi jultunud esinemine ÜRO-s ning äsja avastatud teine Iraani tuumarikastamise maa-alune keskus. Kõik see palvetajaid siiski ei heidutanud, üritus viidi läbi plaanikohaselt – kummardati näoga Meka poole ja loeti koraani. Imaam Abdul Malik kinnitas, et islamiusulised armastavad oma kodumaad (Ameerikat ) jäägitult, kuna see on üks paremaid riike maailmas. Samas kutsus imaam kuulajaid islamiusuga ühinema ja kõikjalt ebajumalaid eemaldama – mitte siiski füüsiliselt, vaid tõe kui kõige võimsama relva abil. Vastuaktsioonina planeeritud kristlaste samalaadne üritus jäi märksa tagasihoidlikumaks ega äratanud möödujate tähelepanu.
Kuni püsib Saladini rahu
Koraan jagab maailma teatavasti kaheks: islami (ehk rahu)- ja sõjakojaks. Sõjakotta kuuluvad need riigid, mida tuleb veel allutada islamile püha sõja ehk dzhihhaadi abil. Viimane toimub 3 etapis:
1. Õiged moslemid eraldavad end kõigepealt pahelisest ühiskonnast ja koguvad jõudu otsustavaks võitluseks.
2. Kui jõudu on küllalt kogutud, saabub otsustav võitluse etapp, mille lõppeesmärgiks on luua n-ö puhas ja ideaalne islamiriik islami enese sees.
3. Seejärel algab ülemaailmne dzhihhaad, kus teiseusulised (kristlased, juudid jt) võivad oma usku küll praktiseerida, kuid tingimusel, et nad alluvad moslemitele.
Võõrastega ollakse siiski valmis sõlmima nn. Saladini rahu. Kuid vaenlasest tugevamaks saades võib juba murda kõiki leppeid, sh ka Saladini rahu. „Võitle, tapa uskmatuid, kust iganes sa neid leiad ja anasta,“ soovitab koraan. Sama sõnumit edastavad tuhanded moslemid oma vihastes väljaastumistes Euroopas ja mujal. Nad kuulutavad surma ja hävingut lääne kultuurile, riigijuhtidele ja nn paganatele. Iga maa, mille moslemid kord on vallutatud, jääb nende omandiks igavesti – seda isegi siis, kui see hiljem kristlikuks või judaistlikuks muudetakse. Islami praegune põhiidee on, et tuleb tagasi pöörduda usulätete ja sõnumi juurde, mille prohvet Muhamed 7. sajandil edastas.
Endine Eesti välis-ja kaitseminister, praegune Eesti suursaadik NATOs Jüri Luik kirjutas väljaandes Diplomaat 5 aastat tagasi: „Suur ideoloogiline vastasseis (sarnane külma sõja aegse Lääne demokraatia ja Nõukogude Liidu ideoloogilise vastasseisuga) on täheldatav siiski vaid ühe religioosse ja kultuurilise ruumiga. See on poliitiline islam, millest on saanud globaliseerumise ideoloogiliste ja kultuuriliste aluste vastane protestiliikumine.“ 48-st maailma kõige ebademokraatlikumast riigist on 25 islamimaad. Islam on jätkuvalt kõige kiiremini kasvav usund, praegu on maailmas umbes miljard selle järgijat. Need arvud tekitavad muret ja kõhedust lääneriikides.
Paiguti näib, nagu oleks tegu mingi käimalükatud immigratsioonirobotiga, mida keegi enam peatada ei suuda, ei oska või ei tahagi. Vastupidi – selle ragisevaid „liigeseid“ määritakse pidevalt multikultuursuse, immigratsiooni ja poliitilise korrektsuse õliga.