Seda ajalugu tuleb rõhutada, eriti arvestades ristiusu enese minevikuga. Ristisõjad tõid vägivaldselt ja julmalt mõõgaga oma mõttesüsteemi rahvastele, kes seda ise ei tahtnud. Kui juba riik ja kirik olid lahutamatud üksteisest, siis tehti kindlaks, et usule ehitatud mõttesüsteem jääb ainuvalitsejaks — seda raamatute ja teisitimõtlejate põletamisega, inkvisitsiooniga. Kui Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele naelutas oma 95 teesi, mis sootuks muutsid ristiusu näo kontinendil, läks siiski peaaegu pool millenniumit mööda, enne kui sai hakata ütlema, et kirik ja riik tegutsevad eraldi.
Seda ei saa nii naljalt ütleda islami kohta. Ristirüütlid kuuluvad Euroopa ajalukku, islami usufanaatikud aga tänapäeva igapäevasesse realiteeti. Kahjuks on värskeid näiteid inkvisitsiooni hälliriigist, Hispaaniast ning seal märtsis toimunud terrorirünnaku ohvrite kujul. Islami inimlikku nägu, selle väidetavat pietismi ja vagadust, inimelu respekti terroristid ei tunneta. Ning ka need riigid, kus valitsevaks usundiks on islam, ei saa tänapäeval uhkustada demokraatiaga, vabadustega kõigile — meestele, naistele, teisitimõtlejatele. On omaette kummaline, kuidas kõige valjem inimõiguste nõudmine islamiusuliste poolt toimub Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kristlikkudele põhimõtetele rajatud maades.
Vajalik taust, kaaludes seda, et Euroopa Komisjon soovitas sel nädalal alustada liitumiskõnelusi ELi ja Türgi vahel. Ühest küljest oli see teade pro forma, kuna türklaste huvi on ammu teada; ka praegune Washingtoni administratsioon toetab oma (juba 1952.a. saadik) NATO kaaslase pürgimist. Teiselt poolt avaneb võimalus avalikult kritiseerida türklasi, esitada neile samu nõudmisi kui äsjaliitunud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele.
Tuletame meelde Türgi impeeriumi pikka ja verist ajalugu, möödunud sajandil armeenlaste ja kurdide vastu korraldatud kampaaniaid, esimest võiks vabalt pidada etnilise puhastuse katseks. Kurdid kuuluvad, nagu balti rahvad, nende rahvuste hulka, keda Jaltas maha parseldati, ununenud on see, et sõjajärgses melus eksisteeris üürikest aega kurdide vabariik. Piirkonna naftavarude tõttu ei lubanud energiagigandid iraanlaste ja türklaste huvide vastast vabariiki. Tänaseks on Kurdistan kui riik unelm; kurdid, nagu teisedki tarvitavad terrorismimeetmeid, et maailmale meelde tuletada olemasolu.
Saksamaal, kus on arvukalt türgi päritolu gästarbeitereid, on kantsler Schröder avaldanud arvamust, et EL on kristlikele põhimõtetele ehitatud ühendus, milles on islami riigile raske leida kohta.
Prantsusmaal on vastupanu isegi suurem. President Chirac leiab, et Prantsumaa põhikiri vajab muutmist, mis lubaks tulevikus referendumit korraldada ELi laienemise kohta, sisuliselt sellega vetot saada lootes. Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia ei kuuluks sellise referendumi küsitluse osaks, Chiraci sõnul on nende liitumine praktiliselt saavutatud. 56% prantslastest on gallupite järgi Türgi kandidatuuri vastu. Ka enamus sakslastest (62%) oleks sellise referendumi poolt oma maal. Arusaadavalt, kuna kui Schengeni seadused hakkasid kehtima, siis on ennustatud, et kuni 4 miljonit türklast emigreeruks Euroopasse, enamus Saksamaale.
Saksa ajakirjandus on kajastanud Türgi kandidatuuri äärmise skepsisega. Euroopa Komisjoni raport annab mõista, et Türgi toetamine ELi liikmena võib minna maksma koguni 28 miljardit eurot aastas toetusmaksude näol. Peamiseks takistuseks nähtakse seda, et Türgi on suur ja vaene riik, mille agraarsektor on kaugelt liiga suur. Ning nagu BBC võrguleht kommenteeris, inimõiguste küsimus on ehk kõige valusam. Piinamine, usuvastane diskriminatsioon ja naistevastane vägivald on kahjuks Türgis ikka võimul.
Tõsi küll, Vanal Euroopal on oma imperialistlik ajalugu täpselt samuti. Vaheks on aga siiski see sama usundisüsteem. Islami ja ristiusu leviala piirid kohtuvad just Bosporuse väinas. Türgi valitsev usund on islam (99% rahvastikust, peamiselt sunniidid), kristlasi oli 1995.a. rahvaloenduse järgi 63 miljonises riigis vähem kui 100.000. Kuigi aastal 1924 lahutati religioon riigist, ning erinevalt paljudest teistest islamimaadest ollakse Türgis teiseusuliste suhtes sallivam, paistab olevat usuküsimus see, millele sakslased ja prantslased kõheldes kõõrdi vaatavad. Gästarbeiterite järgi võib olla vajadus, aga kas sirpkuu saab samas liputaevas särada kui kristlikud eurotähed, jääb küsimuseks, millele vastust enne ei saa kui kauges tulevikus. Verheugeni sõnul on igasugused läbirääkimised "avatud lõpuga protsess". Kõnelused võivad veel nurjuda; Verheugen märkis, et enne 2015. aastat pole isegi mõtet arvestada, et kriteeriumid liitumiseks oleks täidetud. Eks 11 aasta pärast näe, mis maailmavaade, usundisüsteem peale on jäänud.