Laupäeva hommikul jõudis 58-tunnine pantvangidraama Moskvas oma viimasesse vaatusesse, kuid Dubrovka teatrisse lasti mingit salapärast, 118 inimese surma põhjustanud mürkgaasi ja Vene eriüksus korraldas tormijooksu hoonele. Arvatakse, et ohvrite arv võib sel nädalal ehk tõustagi, sest paljud gaasi sisse hinganud viibivad praegugi intensiivravi palatites, vaakudes elu ja surma vahel. Hukkunute ja kannatanute arv on masendavalt suur. Mitmed Vene vaatlejad peavad valitsuse tegutsemist kalgiks ja tundetuks ning on nimetanud seda eksperimendiks pantvangidega.
Kreml võib muidugi mitmeti rahul olla, sest tshetsheeni terroristidel ei õnnestunud oma lõhkeainelaadungeid plahvatama panna ja valdav osa pantvangidest pääses ju eluga. President Vladimir Putin, mitmed teised mõjukad Vene poliitikud ja vaatlejad kuulutasid terroristidevastase operatsiooni üliedukaks. Putin palus laupäeval lühikeses (ja vaatlejate arvates õnnestunud) telepöördumises andestust kõigilt, eelkõige aga neilt, kes kaotasid omakseid. Ka välismaal leidis pantvangikriisi kiire ja äkiline lahendus positiivset vastukaja. Kuid pühapäeval asendusid kiidulaulud hämmeldusega, kui selgus, et Vene võimud hoiavad kiivalt enda teada kasutatud gaasi koostise saladust. Viimast oleks aga hädasti vaja teada, et kannatanutele vastumürki manustada. Ei USA Moskva saatkond ega ajakirjanikud saanud vastust sellele painavale küsimusele. President Putini üks ägedamaid vastaseid, Demokraatliku Liidu juht Valerija Novodvorskaja kinnitas, et seekord kasutati samasugust gaasi nagu Tbilisis 9. aprillil 1989, kui Vene eriväed läksid meeleavaldajatele sapöörilabidatega kallale. USA eksperdid arvavad, et kasutatud keemiarelv pidi rajanema tuimestava toimega depressiooniravimil Diazepam, mis mürkgaasiks muudetuna võib tuua kaasa seda sissehinganud inimeste surma. Gaasi peetakse ideaalseks vahendiks märatsevate rahvamasside taltsutamisel. USA eksperdid kardavadki, et Venemaa on kõnealuse relva juba ehk valmis saanud ja katsetas seda laupäeval omaenda kodanike peal.
Kuid Kremlist inspireeritud ja dikteeritud salatsemist võis täheldada mujalgi. Vene ametiisikud korrigeerisid pidevalt kaamerate asukohti ning keelasid riigivõimu ohustava materjali edastamist. Kogemata eetrisselipsanud ning ametliku versiooniga sobimatuid kaadreid „tohterdati“ ning edaspidi näidati neid üksnes kohendatud kujul. Pantvangikriis andis Kremlile taas vabad käed ja õigustuse arveteõienduseks tshetsheenidega. Seda võimalust kasutati kiiresti isegi Moskvas, kus piirati sisse üks ühiselamu, millest eriüksuse mehed viisid ära ligi 100 inimest. „Puhastusaktsioonid” käivitusid kohe ka mitmel pool Tshetsheenias ning Vene välisministeerium teatas, et on valmis koguni katkestama suhted Euroopa Liidu eesistujamaa Taaniga, sest selle pealinnas Kopenhaagenis algab käesoleval nädalal ülemaailmne tshetsheenide kongress.
***
Mõistagi ei saa terrorism olla kunagi vabadusvõitluse keel ega vahend. Eestlastena oleme hästi mõistnud tshetsheenide vabadusetaotlusi. Nende kannatused Vene ülemvõimu all on kestnud juba tsaar Peeter I valitsemisajast peale. Õlivarud ja soodne geograafiline asend on Tshetsheenia muutnud ihaldatud paigaks igale Vene valitsusele, poliitilisest orientatsioonist olenemata.
Siiski — ükskõik kui rängad pole tshetsheenide kannatused ka olnud, ei saa ega tohi õigustada mitmesaja süütu teatrisõbra pantvangistamist. Maailma avalikkus ei mõista ega kiida heaks sääraseid äärmuslikke abinõusid.
Kaukaaslastest moslemid on tuntud oma pika viha poolest, andestamine ja unustamine on neile võõrad mõisted. See kehtib nii isiklikul, klannide, külade, usu kui ka riiklikul tasandil.
Lähikuudel selgub, kui paljud tshetsheenid kaotavad oma elu äsjase tragöödia tulemusena. Ehkki ägeda kriitikatule alla sattunud Kremli juhtkond on otsustanud praegu vaikida ja salatseda, ei tähenda see, et ta loobuks tegutsemast.