Piibli ühes mõistujutus võrreldakse kaht hoonet. Üks nendest oli rajatud kaljule, teine liivale. Majade vastupidavust testisid vihmasajud, tuulehood ja tulvaveed. Liivale rajatud hoone langes mürinal kokku, ja „tema langemine suur“. Kaljule püstitatud hoonega ei juhtunud midagi.

Sealt, aastatuhandete tagant, võiks paralleeli tõmmata meie lähiminevikku, nimelt aastasse 1989, kui 9. novembril langes kurikuulus ja vihatud Berliini müür. Ehkki see betoonist monstrum oli vastu pidanud üle 28 aasta ning olnud tunnistajaks paljudele tragöödiatele ja kuritegudele, langes ta lõpuks ometi, ja temagi langemine oli suur. Seda mitte niivõrd otseses kui kaudses tähenduses – tegemist oli ju ajaloolise pöördepunktiga, mis kuulutas kogu kommunistliku (ehk liivale rajatud) süsteemi lagunemise algust.

1989. a. novembri alguses valitses Saksa DV-s pinev olukord. Riigi uus juhtkond eesotsas Egon Krenziga kavandas kiiruga muudatusi reisieeskirjadesse läände, mis pidid kohe-kohe hakkama kehtima. Aga inimeste kannatus oli lõppenud. Rahvamass valgus Berliinis tänavatele ja vihatud müüris olevate läbipääsude juurde. Ida-Saksa piirivalvurid avasid ise läbipääsud. Puhkes suur rõõmupidu.

Järgnesid valitsuse mitmed põhjapanevad otsused, mis muutsid idasakslaste elu kapitaalselt ja kardinaalselt. Ja ehkki viimase 20 aasta jooksul on sakslaste paljud unistused jäänud täitumata ja neil tulnud mitmeid pettumusi üle elada, ei igatse keegi Berliini müüri tagasi.

Saksa suurim ajaleht Bild kutsus kõnealuse tähtpäeva künnisel Berliini kolm poliitikutest „müürimurdjat“ – N. Liidu juhi Mihhail Gorbatshovi, Lääne-Saksa tollase kantsleri Helmut Kohli ja USA ekspresidendi George Bushi. Eelmisel laupäeval austas neid Friedrich-stadtpalasti teatris saalitäis inimesi, teiste seas ka Saksamaa liidupresident Horst Köhler ja kantsler Angela Merkel. Suurejoonelised pidustused on planeeritud ka eelolevale esmaspäevale.

USA ekspresident George Bush meenutas, et 1989. a. ei soovinud sugugi mitte kõik Euroopa poliitikud Saksamaa ühinemist. Prantsuse president François Mitterrand olevat sel puhul (väidetavalt naljatades) öelnud: „Taasühinemine? Ei! Ma armastan Saksamaad nii väga – seetõttu peab neid kaks olema!“ Ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher oli kahe Saksamaa ühendamise vastu.

N. Liidu riigitüüri juures olnud Mihhail Gorbatshov otsustas noil saatuslikel päevil jätta ca 400.000 Saksa DV-s viibinud nõukogude sõdurit kasarmutesse. Võime vaid kujutleda, millise veresauna oleksid nad vastava käsu korral võinud korraldada!

Nüüd püüab Gorbatshov oma rolli tollastes sündmustes uhkusega esile tõsta. Eesti Riigikogu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson kahtleb aga tõsiselt Gorbatshovi teenetes. Mihkelson soovitab 20 aasta taguseid sündmusi käsitledes võtta aluseks mitte ainult Berliini müüri langemise, vaid keskenduda laiemale taustsüsteemile. „See, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku tänase Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb ka Gorbatshov ise oma kolumnis The New York Times'is,“ kirjutab Mihkelson ning toob vastavaid näiteid: „Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja ka NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänase Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu ta kahetseks, et Berliini müür langes.“

Berliini müüri langemine tõi teatavasti kaasa ka N. Liidu kokkuvarisemise 1991. a., mis Vene peaministri ja ekspresidendi Vladimir Putini hinnangul oli „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Kas üldiselt kriitiliselt Putinisse suhtuv Gorbatshov jagab sedasama seisukohta?

Märkmed: