Eelmisel nädalal, kesk kuuma suve, kui poliitiline elu mõneti puhkeseisus, üllatas kanadalasi teade järgmisel aastal poliitiliselt areenilt lahkuda kavatsevast Progressiivsete Konservatiivide Partei juhist Joe Clark’ist. Tema näol oleks siis tegemist juba kolmanda föderaalse parteijuhiga, kes võrdlemisi lühikese aja jooksul ametist lahkunud: teised olid Kanada Alliansi endine juht Stockwell Day ning Uusdemokraatide Partei endine juht Alexa McDonough. Clark’i lahkumine viib aga konservatiivid seisu, kus lisaks uue juhi valimistele tuleb leida ka tegevusplaan, mis tooks parteile varasemast enamat toetust.

Juhtide vahetused võivad tähendada aga märkimisväärseid muudatusi ka poliitilisel maastikul laiemalt: näiteks arvatakse, et Clark’i lahkumine võib avada tee ka koalitsioonile Progressiivsete Konservatiivide ja Kanada Allianssi vahel. Peale seda, kui Clark oma lahkumissoovist teatas, kordas Allianssi juht Stephen Harper nende varemgi tehtud pakkumist ühiste kandidaatide esitamiseks järgmisteks valimisteks, mis viiks edaspidi kahe partei ühinemise poole, eesmärgiks saavutada valimisvõit valitseva Liberaalide Partei üle, kellele on toetus endiselt suur, hiljutiste küsitlusandmete järgi oli see 44%. Harper’i kinnitusel oleks ühinemissammud igati riigi huvides ning konservatiivid ei peaks sellest keelduma. Siiani on Clark lükanud tagasi kõik vastavad pakkumised ühinemiseks, pidades priroteetideks oma partei põhimõtteid ja traditsioone, mis erinevad Allianssi omadest. Kommentaariks viimasele pakkumisele ütles Clark reedel CTV hommikuprogrammis esinedes, et see oli Harper’i poolt sobimatu samm tulla välja sellise avalikku tähelepanu taotleva sammuga just vahetult pärast tema teadet oma erruminekust.

Siiski, on partei liikmeid, kes pooldaksid ühinemist Allianssiga, ütles Progressiivsete Konservatiivide Partei endine president Peter Van Loan reedeses Toronto Star’is, kuna ühinemine lõpetaks häälte jagunemise parempoolsete parteide toetajate seas; muidu saaksid taas liberaalid garanteeritud valimisvõidu.

Kuigi konservatiivid saavutasid viimastel föderaalvalimistel 2000. aasta novembris ainult 12 parlamendikohta ning toetus parteile üleriigiliselt suhteliselt madal, on Clark ise üsna populaarne ja usaldatav poliitik, mida ta ka ise tunnistas, tõdedes samas, et paraku ei saa seda populaarsust kanda üle häältesse partei jaoks. Ta lisas, et talle pole tähtis mitte isiklik populaarsus, vaid häälte võitmine järgmistel valimistel, mistõttu tegutsebki partei parimatest huvidest lähtudes.

Clark usub ka, et vaatamata madalale toetusele partei suhtes — näiteks Ontarios, Quebec’is ja Lääne-Kanadas — on konservatiividel siiski olemas potentsiaal kasvada, positsioon on tugev ning edasised otsused partei strateegia osas jäävad juba tema järeltulijale. Kes see võiks siis olla?

Kindlamateks kandidaatideks paljude teiste hulgas on peetud kahte noort, 36aastast andekat meest Atlandi äärsest Kanadast, kus toetus konservatiividele on püsinud: New Brunswick’i peaminister Bernard Lord ning Nova Scotia parlamendiliige Peter McKay, kes on juhtumisi sündinud ühel ja samal päeval. Ühe võimaliku kandidaadina on arvatud ka Ontario endist peaministrit, kevadel poliitikast lahkunud Mike Harris’t, kelle kohta Clark reedehommikuses teleintervjuus sõnas, et julgustaks teda igati kandideerima. Vaatlejad leiavad aga, et vaevalt huvitaks Harris’t juhtida parteid, mis on praegu viiendal kohal ning et küllap oleks tema tingimuseks mingisugunegi eeldatav koostöö Allianssiga. Reede pärastlõunal, olles golfiturniiril oma kodulinnas North Bay’s, rääkis ka Harris esmakordselt peale Clark’i lahkumisotsuse teatavakstegemist nimetatud teemal avalikult. Ta pooldas igati kahe parempoolse partei ühinemist, ent jäi tagasihoidlikuks oma isiklikust rollist võimalikul kandideerimisel juhi kohale.

Clark jääks siiski edasi parteijuhi kohale juhul, kui peaminister Jean Chretien kuulutaks välja kiired valimised — põhjendusega, et sel juhul tuleksid kindlasti kasuks tema suured kogemused ja stiil.

Clark’i poliitilises karjääris on olnud nii võite kui kaotusi: 1976.a. sai ta partei juhiks ning 1979.a. Kanada peaministriks, olles selles ametis noorim. Kuid järgmisel aastal tuli kaotus ning peaministri ametisse asus Liberaalide Partei juht Pierre Trudeau. Kui Clark 1983.a. kaotas parteijuhi koha Brian Mulroney’le, oli ta hiljem kümme aastat ametis valitsuskabinetis, ent lahkus poliitikast 1993. aastal ning naases viis aastat hiljem, võites taas juhi positsiooni. Ta on kindlalt seisnud oma põhimõtete eest ja julgenud olla kriitiline, jättes endast alati mulje kui äärmiselt tõsiseltvõetavast ja tasakaalukast poliitikust. Nüüd seega leides, et on aeg lahkuda.

Märkmed: