Päris raske on ühitada jõule ja poliitikat; aga viimasele kuulub ju siinne veerg. Muidugi võib öelda nii, nagu ühe maineka ajalehe sellenädalases juhtkirjas seisis: „Saddami vahistamine oli jõulukink president Bushile.“ Ja eks see oli ka. Aga kirjutises polnud jõuludest üldse juttu, kogu arutlus käis üksnes Saddami ümber; peamiselt sellest, kuidas ja kus endise diktaatori haleda varjukuju üle kohut mõista.

Lugesin väikese kadeduse ja suure naudinguga teisipäevasest Edmonton Sun'ist Paul Whitney kommentaari, mis kujutab endast kirja jõuluvanale ja milles osatakse viimaselt küsida sobivaid kinke mitte endale, vaid mitmetele tuntud tegelastele, ekspeaminister Jean Chretien ja tema mantlipärija Paul Martin kaasaarvatud. Iroonia, huumori ja vaimukate vihjetega pipardatud kommentaaris toob Whitney kõik oma seisukohad osavalt lugejani. Ta eriliseks sooviks on, et jõuluvana aitaks Joe Clark'il kuidagimoodi ikka jääda Parlamendimäele, kuna peab teda ainsaks poliitikuks, kes oskab tõde valest eristada. Autor on ka märganud, et skandaalidega maadleva Conrad Blacki jõulusoki kandades on piinlikud augud, ja kuulu järgi tema eelarve koguni punases, nii palub ta, et jõuluvana muretseks luksusega harjunud Conradile WestJet pileti. Zimbabwe presidendile Robert Mugabele suruks Whitney meeleldi pihku jõuluvanalt saadud palmioksa, et see riigipea ei tunneks end väljatõugatuna Briti Ühenduse rahvaste sõbralikust perest ja palub lõpuks tervitada ka Mrs. Claus'i, kellest jõuluvana olevat end lahutada lasknud. No muidugi, mis oleks üks lugu ilma skandaalita?! Ja tänane jõuluvana pole teadagi mingi pühak, nagu tema kauge eelkäija püha Nikolaus oli.
Aga jõulud ise on tundmatuseni muutunud. Jõulurahu ja -rõõmu asemel räägitakse tänapäeval hoopis rohkem jõulustressist ja depressioonist. Aasta kõige tähtsamate pühade fookus on paljude silmist hajunud või isegi kadunud, poliitiline korrektsus ei luba jõulusid enam oma õige nimega isegi nimetada.

Enamusele pole see enam tähtiski, sest kõikvõimas tarbijalikkus ja hüsteeriline tormamine ei jäta mingit aega mõelda jõulude tegelikule tähendusele või sisule. Ja siiski on poliitilise korrektsuse reeglite järgimine väsitav ja isegi absurdne. Vahel näib, et ilusa ja tõelise jõulusooviga kaardi leidmine on raskem kui pühade-eelses möllus autole koha leidmine mõne kaubanduskeskuse parkimisplatsil. Kristlastelt oodatakse sallivust teiseusuliste suhtes, aga kuidas suhtutakse neisse? Jääb arusaamatuks, kuidas võiks kristlik jõulude pühitsemine olla solvav teistele kultuuridele ja religioonidele.

Siin linnas seisavad ju rahulikult kõrvuti juutide sünagoog, kristlaste kirik, budausuliste tempel ja moslemite moshee. Selles mõttes on Toronto üks haruldane linn kogu maailmas. Kus mujal marsiksid St. Patrick'u päeva paraadil kõrvuti iiri protestandid ja katoliiklased? Või kus mujal küpsetavad islamiusulised tädid naabrilastele jõuluküpsiseid? Poliitiline korrektsus on siinse ühiskonna loomulik kaasnähtus ja mure selle pärast ilmselt liialdatud ja asjatu.

Kõigest hoolimata tegutsevad Kanadas endiselt kristlikud koolid ja kirikud, kus jõulupühi tähistatakse traditsiooniliselt ja nende fookuski kenasti paigas. Meile, eestlastele, on see eriti tähtis.

Jõulude peamine sõnum — „Rahu maa peal” — on niivõrd sobiv, aktuaalne ja vajalik tänasele hullunud maailmale, et see tuleks kõigile rahvastele kasuks ega tohiks üksnes kirikuseinte vahele jääda. Mitte kunagi varem pole ju inimkond elanud nii kiiresti muutuvas, nii mitmekesises ja probleemiderohkes maailmas kui praegu.

Ühes india rahvajutus räägitakse budismi rajajast Siddhartha Gautamast, kelle isa valvas kiivalt selle järele, et poeg ei puutuks kunagi kokku hädade, viletsuse ja murega. Ent ühel päeval astus poeg palee kaitsvate seinte vahelt välja ja nägi kohe kellegi matuseid, kerjust tee ääres ja pimedat, abitult teed otsivat vanainimest. Seal avastas Gautama ehmatusega, et elu sisaldab ka kannatusi ja lõpeb surmaga. Korraga tundus talle ta enda luksuslik eluviis tühisena.

Jõuluajal tasuks meilgi ehk väljuda isikliku õhulossi müüride varjust ja näha elu ja ümbritsevat maailma just sellisena nagu ta on. Kusagil hukkuvad ju süütud inimesed või käriseb lahti sõnadest löödud hingehaav.

Jõulud annavad meile aega mõtisklemiseks ja võimaluse näha asju ülevaatlikumalt. Kust oleme tulnud; millised on meie prioriteedid ja missuguse pärandi me oma järeltulijatele jätame; mida võiksime oma elus muuta ja mida teiste heaks teha. Unustame korraks ka närvesööva ja vaidlusitekitava poliitika, sest ega jõulud ja poliitika ikka eriti hästi kokku ei passi.
Rõõmsaid ja valgusrikkaid jõule teile kõigile, lugupeetud lugejad!

Arvamus

TRENDING