Mõnda kurnab tühine stress

Nagu paljude tähtsate ja ettevalmistusi nõudvate sündmuste puhul on nii mõnelgi inimesel jõulude eel tunne, et pühade täielikuks nautimiseks ehk siis eelkõige sellega seonduvate kohustustega mahasaamiseks jääb ikka päevake puudu. Sest kõik peab olema ju nii perfektne. Olgugi et kodu on sarnanenud juba mitu nädalat postkontoriga — saadetud hulgale kaartidele mõeldes selgub viimasel momendil, et mõni on ikka veel saatmata; ja jõuluvana kingitoaga — aga mõni kink on ikka veel pakkimata ja hullem veel, kui ostmata. Ning kõik jõuluajaga seonduvad planeeritud peod, eks ole nendegagi tükk tegemist, et kõike õigeks ajaks joonde saada, jõululaua küllust garanteerida ning ehk ka iseenese jaoks aega leida.

Sedalaadi sebimist on nimetatud ka jõulustressiks, kuigi mõiste iseenesest on vägagi kummaline — jõulud peaks ju olema just aeg, mil unustatakse stress ja kiirus, tormamised peaks olema rahulikult lõppenud või siis n-ö ootele pandud, et pühade lõppedes taas alustada.

Mõnes peres toovad pühad leina

Nimetatud jõulustress, mis seotud nn. argisema eluga, tundub aga vägagi kahvatu selle kõrval, mida peavad üle elama need perekonnad, kellele on jõulurõõmu asemel osaks saanud lein — möödunud nädalavahetusel toimus Torontos ja selle ümbruskonnas intsidente, kus tervelt kuue inimese elu lõppes vägivaldse surma läbi. Kooliõpetaja oma kooli parkimisplatsil, kelle elu lõpetas tulistamine, milles on esitatud süüdistus ta oma mehele. Oma üürikorteris leitud ema ja ta kuueaastase poja surnukehad, mille põhjused pole veel täpselt selged. Oma kodus peo käigus tapetud nooruk, kes püüdis soovimatuid külalisi eemale hoida; ja veel paar juhust, kus ohvriteks noored, elu alustavad ja ehk ka alles elukunsti õpppivad inimesed...

Vägivald noorte seas ja uus trend: noad

Toronto politseiülem Julian Fantino hoiatas esmaspäeval televisiooni vahendusel rahvast potentsiaalse ebameeldiva ja fataalse stsenaariumi eest, mida võib pühadeperioodil tuua kombinatsioon 'noored, alkohol ja noad'. Politseijuhi sõnul on siin näha lausa kasvavat trendi nugade käikulaskmises omavahelises arveteõiendamises — kui aastaid tagasi lasti käiku ehk käed, siis nüüd tõmmatakse nii mõnigi kord välja nuga, lüües see teisele südamesse. Ja kuna nuge leidub teatavasti igas majapidamises, on need ka noortele hõlpsasti kättesaadavad. Riiud noorte vahel võivad tekkida aga pisiasjadest ja vihahoos siis võibki must stsenaarium käiku minna — isegi kui tapmine pole ettekavatsetud, võib väike noahaav saada saatuslikuks.

Analüütikute sõnul pole aga siiski põhjust rääkida kasvavast vägivaldsuse näitajast noorte seas — lihtsalt oli tegemist halva nädalaga, kus juhtus mitmeid mõrvasid; üleüldiselt olevat püsinud see näitaja teismeliste seas pikemat aega samal tasemel.
Koolides on teatavasti kehtestatud nulltolerants igasuguse vägivalla suhtes. Ent noorte inimeste viibimispaigad ei piirdu ju sugugi vaid kodu ja kooliga. Potentsiaalne oht, kus praktiliselt igaüks võib kanda taskus võimalikku surmariista, on siiski olemas, mistõttu tuleks ehk noortel ja nende vanematel olla eriliselt valvas ja tähelepanelik.

Saamise ja andmise rõõm

Seega pole jõulupühad, mis peaksid olema vaid rõõmu ja rahu toovad, seda sugugi mitte alati. Nagu eelnevast jutust ilmneb, võivad pühad olla politseinike jaoks vägagi töörohkeks ajaks, samuti meditsiinitöötajatele. Aga mitte üksnes vägivald ja õnnetused pole need, mis inimesi kallite jõulupühade aegu haiglasse toovad, vaid ka märksa proosalisemad põhjused: igal aastal tuuakse haiglasse neidki inimesi, kes on saanud alkoholimürgituse või siis pühadeaegsete lookas laudade taga end lihtsalt haigeks söönud, mõistmata piiri pidada. Kasvava koormusega haiglate töös seostub aga alati veel üks külg — verevarud ning vajadus doonorivere järele, mis võib päästa kellegi elu.

Aeg-ajalt on kuulda, et see vajadus suureneb: mitte kaugeltki iga selleks kõlbulik inimene ei pea vereloovutamist vajalikuks. Samas on neid, kes teinud seda terve elu kogu hingest ja tunnevad suurt nördimust, kui pealetulev vanus seda enam ei luba.

Senini oli Kanadas veredoonorite vanusepiiriks kehtestatud 71 eluaastat, kuid esmaspäev tõi suureks rõõmuks paljudele seeniorist doonoritele hea uudise: nad võivad vaatamata vanusele vereandmist jätkata. Selle otsuse taga oli mitmete vanusepiirini jõudnute, kuid ikka veel hea tervise juures olevate ja vereandmist jätkata soovivate inimeste pöördumised — kui ikka doonorlus on saanud aastakümnete jooksul justkui elustiiliks sadade kordade näol, siis pole sellest nii kerge loobuda.

Esmaspäeval siis teataski Kanada Vereteenistus vastavast muudatusest. Teenistuse esindajate sõnul oli vanusepiirang lihtsalt paika pandud aastaid tagasi, kui sellesse ikka jõudnud inimesed polnud enam nii aktiivsed ja lõpetasid mitmed tegevused — ent pole olemas teaduslikke põhjendusi, miks ei võiks hea tervise juures olev 71 eluaasta piiri ületanud inimene doonorlust jätkata. Selleks peavad nad esitama iga-aastase arstliku tõendi oma hea tervise kohta.

Vereteenistuse hinnangul võib see muudatus viie aasta jooksul lisada 8000 annetust igal aastal.

*
Lootus rahulikeks, perekondlikeks jõulupühadeks püsib kõigis. Et need ei tooks kellelegi leina ega muret, lahusolekuid ega purunenud lootusi. Ja kui ka mõni pisiasi või kiire toimetus jõuluks päris valmis ei saa, on ju ometi võimalik pühasid nautida just nii, nagu nad meile tulevad.

Märkmed: