Samas aga föderaaltasandil valitsevad liberaalid pole sugugi eetiliselt käitunud, peaminister on küll oma sõpru pidanud kohalt vallandama, nõudes ka omakorda erinevaid reegleid enese huvide kaitseks. Veel on lahendamata, kuhu kadusid miljardid Jane Stewarti haldusest, sugugi pole selge Chretieni enese seotus kinnisvara müükidega ning oma valimispiirkonnas riigitöökontrahtide andmine.
Muidugi McGuinty tuletab meelde seda, kuidas peaminister Ernie Eves omavoliliselt lahkus riigitööst, sai hüvitisi, mida ta poliitikasse naastes pidi tagasi maksma.
See riigipirukas on mõne meelest otsatu, nii kuidas seda tükeldatakse.
Kanada poliitikas on probleemiks see, et raha suunatakse rikkamatelt provintsidelt vaesematele, mis on põhimõtteliselt ju õige. Ent asjad on juba nii kaugel, et suurlinnades elamine on tohutult kallis ja riik ei toeta kõiki vajalikke sotsiaalprogramme, tulemuseks kohalikkude maksude hämmastav tõus.
See ei ole muidugi uus nähtus — Stevie Cameron peegeldas raamatus „On the take”, kuidas Mulroney valitsus kümne küünega raha oma poistele hoidis.
Mulroney põhjendas seda teatava ülbusega, teatades, et muidu ei saa erasektoriga konkureerida, poliitikutele tuleb hüvitusi jagada.
Mäletatavasti ta isegi nõudis Kanada riigilt kahjutasu laimu eest, nüüd teenib kuninglikult erasektoris, tarvitades omal ajal antud veksleid.
Ka õige, ent poliitikute töökarjäär ei ole sugugi pikk, võrreldes maksumaksjatega. Chretien on erand, olles 40 aastat poliitikas olnud, see aga omakorda on jäljed jätnud arrogantses lähenemises. Umbes nagu oleks kahed seadused paigal — lihtsurelikele ja poliitikutele.
On loomulik, et eriti Kanadas, suures riigis tuleb maksta poliitikutele hüvitusi, mis korvavad nende kulusid — transpordi, elukoha dotatsiooniga, büroo ja adminstratsiooni vajadusi. Siiski ei ole ometi vaja maksimumi nõuda.
Egas Eestis asjad teisiti ole, kuid suure vahega. Väikesel maal ei ole esiteks sellist sissetulekut, riigikogu liikmed ja ministrid saavad aga proportsionaalselt suured summad transpordi ja hotellikulude katteks.
Möödunud nädalal paljastas Postimees riigikogu kantselei arveid. 101 Riigikogu liiget tarvitasid suvaliselt valitud kuus — mais — 3,7 miljonit krooni. See teeb iga riigikogu liikme kohta 36.500 krooni ehk kuus korda rohkem kui eesti keskmine palk. Arvestuses toodi ära palgad, päevarahad, transpordi ja muud kompensatsiooni summad.
Võrdluseks Kanadaga, kus aasta keskmine palk kõigub viimase arvestuse järgi $40,000 ümber, tähendaks see Kanada poliitikutele peaaegu poolemiljonilist aastasissetulekut — või rohkem kui kolm korda rohkem praeguse peaministri palgast.
Tuleb meeles pidada, et see on keskmine — mõni sai rohkem, teine vähem.
Mõnda arvet on raske uskuda — Riigikogu juhatuse liikmetele hüvitatakse mobiiltelefoni kõnesid. Kes aga ütleb, et iga kõne oli tehtud riigi huvides?
Peeter Kreitzbergil oli kaheksapäevasel komandeeringul telefoniarve 5731 krooni. Mida ütleb selle kohta maksumaksja, kes rabab, et selle raha eest saaks kuu aega ära elada?
Selgelt on siin erinevaid vaatevinkleid, riigi huvides tehtud tööd ei tuleks omast taskust maksta. Kuid mida suuremad summad on mängus, seda lihtsam on kasvõi kogemata oma taskuid vooderdada teiste rahadega.
McGuintyl on õigus — eetika peab olema esikohal. Poliitika pole alati must mäng, kuid maksumaksjal on põhjust loota, et iga väikese asja peale tema dollareid, kroone tuulde ei pilluta. Ontario liberaalid on praegustes gallupites soositud järgmist valitsust looma, eks näe, kas McGuinty saab lubadusi täita — oleks aeg küll.