Alles oli 1. detsember, Eesti Vabariigi Tartu ülikooli aastapäev. Samas pidas oma 79. aastapäeva 1924. a. mässuhakatus, ehk siis „eesti relvastatud proletariaadi kangelaslik ülestõus“. Välismaalt palgatud ja instrueeritud agendid, olgugi et eestlastega eesotsas, pidid haarama Tallinnas võimu ja hoidma vallutatud objekte kuni abitulekuni — teadagi, kust.
Too Kominterni poolt soositud ettevõtmine luhtus mitmel põhjusel. Esiteks ei valitsenud Eestis revolutsiooniline meeleolu, nagu valesti eeldati. Töörahvas linnas ja maal ei kavatsenudki mässajatega kaasa minna. Sest liiga hästi tunti tollast õudset Nõukogude Liitu. Teiseks juhtis Jaan Anvelt oma ettevõtmist brutaalselt küll, aga amatöörlikult. Ta lasi killustada niigi väheseid ja viletsalt ettevalmistatud jõudusid ning alahindas vastast, ei loonud reserve ega hoidnud sidet; ei suutnud ta ka arendada siin-seal saavutatud algedu jne. Nii ta jättiski tänavale maha oma peatatud terroristid ja põgenes ise tagasi Nõukogude Liitu.
Aga punaste üllatusliku kallaletungi pärssis ja likvideeris ikkagi mitmel pool vabariigis algatatud spontaanne vastuhakk.
Tuntud on kindral Põdderi ja tema kaaslaste ärritus nende rahulikku koduteed segavate „pasatskite“ üle sel külmavõitu esmaspäeval. Legendaarne on kindrali surmav üleõla lask punaste poolt hõivatud postkontoris. Sellest kirjutati isegi USAs. Veel sangarlikumaks peeti Tondil une pealt granaatidega rünnatud kadettide vastupealetungi. Vahva oli kolonelleitnant Rossländeri tormijooks Balti jaamale, kus oli tapetud teedeminister ja vangistatud ohvitsere. Et tempot mitte kaotada, tormas ta oma meeste eesotsas üle lageda väljaku vaksali peale, mis talle ka saatuslikuks jäi. Otsustavad olid kolonel Raudvere soomusauto operatsioonid üle terve linna. Tapa soomusrongide ülem pani, ilma, et ta oleks lähemalt midagi kuulnud, otsemat teed oma rongidega Narva suunas. Nagu kindluse mõttes. Jne.
Selle ajaloolõigu moraal on lihtne. Polnuks meil sel 1. detsembri hommikul spontaanseid vastuhakkajaid, võitlejaid, oskuslikke vasturündjaid ehk teisisõnu mehi, kes ei hakanud „nina puurima ega naba uurima“, jäänuks Eesti Vabariigi saatus enam kui kahetsusväärseks. Ning pangem tähele, need mehed olid kõik innustunud Eesti Vabariigi mõttest kui vastandist Nõukogude Liidule, ja neil kõikidel oli selja taga korralik sõjaväeline väljaõpe, isegi sõjakogemused. Need mehed teadsid, mis oli vaja teha ja tegidki seda.
Ilma kohustusliku ja terava kaitseväe väljaõppeta ei oleks meil, 21. sajandi algul, välja panna inimesi, kes tegutseksid siin nimetatud esiisade eeskujul: kiirelt, oskuslikult, efektiivselt. Kaitseväeteenistusest loobumisega anname ikka veel võimalikele ja üllatuslikele terroristidele vaba voli ning loobume iga inimese loomuliku kaitsetahte kasvatamisest ja arendamisest, mis ei või lõppeda hästi. Võimalik terrorist peab teadma, et Eesti Vabariigis ei saa tema käsi hästi käia.
Kommentaar: Kaitseväest ja kaitsetahtest
Arvamus
TRENDING
