Meie tänase lehe juhtkiri on pühendatud muudatustele Kanada valitsuskabinetis. Ehkki siin toimus mitmeid märkimisväärseid ümberpaigutusi, võib neid pidada pigem kosmeetilisteks ja värskendavateks "manöövriteks", millega püütakse tähelepanu juhtida valitsuse pisut rutiini langenud tegevusele.

Et liberaalid valitsevad edasi, pole põhjust arvata, et kõnealuste muudatustega võiks kaasneda mingeid olulisi poliitilisi kannapöördeid.

Eestis toimuv on sellest sootuks erinev. Isamaaliitlasest peaministri Mart Laari tagasiastumisega 8. jaanuaril vallandus kodumaal valitsuskriis ja lagunes senine valitsuskoalitsioon. Erinevalt Kanadast asub Eestit juhtima uus poliitiline ühendus - Kesk- ja Reformierakonna kaksikliit, mida press ristis "KeRe'ks".(Keskerakond+Reformierakond).

Uue liidu sünnile eelnes üksikasjalise koalitsioonileppe sõlmimine, mis vajaks omaette analüüsi. Kaksikliidu koalitsiooninõukogu esimeheks sai Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Reedel nimetas president Arnold Rüütel Reformierakonna esimehe Siim Kallase aga uueks peaministrikandidaadiks ja andis talle uue valitsuse moodustamise ülesande. Enne seda peab aga riigikogu kinnitama Kallase peaministriks.

Mitmete riigikogu fraktsioonide esimehed kinnitasid, et nende hääletamine ei sõltu ainult Kallase isikust, vaid kaksikliidu programmilistest seisukohtadest, millega peaministrikandidaat riigikogu ette astub.

Tegemist on Kallase teise katsega peaministriks saada. Meenutame, et 1994.a. kogus president Lennart Meri poolt peaministrikandidaadiks määratud Kallas riigikogus vaid 40 poolthäält. 55 parlamendisaadikut oli siis vastu tema saamisele valitsusjuhiks.

Kui peaministrit ametisse ei saada, terendavad muidugi silmapiiril erakorralised valimised. Seda võiks ehk isegi pidada parimaks lahenduseks, kui erakorraliste valimisteni jõudmiseks poleks vaja läbida ülimalt keerulist ja pikka protseduurilist teed.

Kolumnist Enn Soosaar vaatas esmaspäevases Päevalehes tagasi kaksikliidu sünniloole ja nimetas seda poliitiliseks tsirkuseks.

Uudiste virr-varris on meil ehk meelest läinud, kuidas Keskerakond, kes oli varem teatanud, et nende Toompea partneriks saab Reformierakond, tegi valitsuse moodustamise ettepaneku esmalt Mõõdukatele ja Rahvaliidule. Samal ajal üritasid Reformierakonna liidrid edutult taaselustada kolmikliitu. Seejärel muutsid Mõõdukad korraga meelt, väljendades valmisolekut neile sobivatel tingimustel osalema mis tahes valitsuses, ka koos Keskerakonnaga. Aga siis jõuti veelgi kaugemale.

Isamaaliit ja Mõõdukad kutsusid Reformierakonda uut koalitsioonilepet sõlmima. Kallas lükkas selle ettepaneku tagasi, misjärel Reformi- ja Keskerakonna volikogud otsustasid võimukoalitsiooni kasuks.

Selles näebki Soosaar poliitilist tsirkust, öeldes: "Need vastastikused käesirutamised ning seljapööramised olid mõeldud üksnes meile, valijatele." Soosaar möönab, et Eestis on tekkinud äärmiselt tõsine usalduskriis. Ka siitpoolt vaadates tundub, et poliitikud on justkui kaotanud jalgealuse ja valmis kõikvõimalikeks kompromissideks. Senised põhimõtted tuuakse näilise kergusega ohvriks poliitika-altarile.

Ehkki Kesk- ja Reformierakonna nimedest võib moodustada lihtsa tähekombinatsiooni "KeRe", ei tähenda see, et mõlematest erakondadest on üleöö saanud südamesõbrad, kelle vahel pole lahkarvamusi ja kelle koostöö võiks kulgeda lihtsalt ja sujuvalt nagu armastusabielus. Kahe erakonna senine umbusaldus, vastastikune süüdistamine ja poliitilistesse vastasleeridesse kuulumine ei anna selleks erilisi lootusi. Pigem on siin tegemist sundabieluga, kus mõlemad pooled teavad, millised karid ja riskid neid ees ootavad. Tõele au andes tuleb siiski öelda, et Keskerakonna ja reformikate kunagise terava vastasseisu järel on mõnedes linnades leitud võimalusi omavahelisteks koalitsioonideks, mis üsnagi edukalt töötavad. Samas pole mitte alati laabunud Keskerakonna suhted neile programmilt lähedaste Mõõdukatega.

Eesti lähiajalugu näitab, et olenemata sellest, kas võimul on Laari, Vähi, Siimanni või Kallase valitsus - esineb ikka mingit poliitilist möödalaskmist, hõõrumisi ja intriige. Omavaheline lõputu nääklemine ja üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine on kahjuks kurnanud ja lõhestanud kogu ühiskonda.

Kuid uued tuuled ju puhuvad! Keskerakonnal, kes 1992. aastast saadik on võimult eemal viibinud, on nüüd kritiseerimise asemel hea võimalus näidata, kuivõrd nende teod sõnadega kaasas käivad. Riigikogu järgmiste korraliste valimisteni jääb selleks küllaldaselt aega - tervelt 14 kuud.

Elle Puusaag

Märkmed: