Kõikidel valimiskampaaniatel on teemad, mis on tulipunktis. Seekord paistavad pälvivat kõige rohkem tähelepanu tervishoid ja tulumaksud.

Liberaalid lubavad riigi väljaminekuid tervishoiule kõvasti tõsta. Olukord on praegu säärane, et näiteks operatsioonidele, mis ei ole vajalikud elu päästmiseks (nagu kunstpuusad ja -põlved), on kuni poole aastani ulatuvad järjekorrad. Sama kehtib moodsate diagnostiliste menetluste kohta nagu MRI— ootejärjekorrad on pikad. Otseste raviteenuste pakkujate kõrval on süsteemi käigushoidmiseks vaja bürokraate, kes ootejärjekordi koostavad ja neid haldavad. Kuuldavasti ei tööta kallid diagnostilised masinad 24 tundi päevas, kuna pole leitud võimalust nende mehitamiseks, sest ei leidu inimesi, kes soovivad öösel töötada.

Kanada tervishoiusüsteem on rajatud põhimõttele, et see peab olema tasuta kättesaadav kõigile Kanada elanikele võrdsetel alustel. Keegi ei tohi ühegi teenuse eest maksta, ei väljaspool järjekorda ravile jõuda. Kanada kodanikud maksavad ravi eest oma tulumaksude kaudu. Kõik tervishoiuteenuseid pakkuvad inimesed — arstid, halastajaõed jt. on valitsuste teenistuses, kes vastavate ühingutega läbirääkimiste alusel määravad nende palgad ja sissetulekud. Et tervishoiusektori töötajatele palka maksta, on vaja päris suurt bürokraatiat, kes selle masinavärgi käigus hoiab. Arstidel kulub üha suurem osa ajast adminstratiivsetele töödele.

Majandusteaduse ühe põhialuse, nõudmise ja pakkumise seaduse alusel teame, et kui üks teenus või produkt on turul ilma hinnata, on nõudmine selle järele piiramatu. Kanada tervishoiusüsteemis ilmneb see nii, et haiglate kiirabiosakondades on raskemate juhuste kõrval arstiabi ootamas inimesi kergete haavade ja külmetustega; samuti on neid, kes pidevalt arste külastavad, ilma et selleks tõsisemat põhjust oleks.

Rootsis, kus tervishoiusüsteem töötab suures plaanis samal alusel kui Kanadas ja kus veelgi suurem osa majanduse ressurssidest on pühendatud tervishoiule, on seatud sisse miinimumtasu iga arstivisiidi eest, mis on Kanada dollarites $20. Aasta maksimumiks on $160, peale seda on visiidid tasuta. See pole aga olukorda palju leevendanud, sest Rootsis on samuti pikad järjekorrad nagu Kanadas. Ilmselt ei tööta rahuldavalt süsteem, kus majanduslikud seadused on allutatud ideoloogiale. Ei maksa oodata, et liberaalide lubatud lisamiljardid tervishoiu olukorda Kanadas märgatavalt leevendaks, kui ei muudeta põhilist süsteemi, nii et vähemalt osa tervishoiuteenustest oleks saadaval raha eest erasektori käest. Põhiline osa jääks ikkagi tasuta või väikese tasu eest, mis oleks selleks, et vältida tervishoiuteenuste asjata või liigset kasutamist.

2001.a. kulus Kanadas 44,1% majanduse sisekoguproduktist tulumaksudeks ja valitsuste muudeks sissetulekuteks. Meie naabril ja maailma kõige tugevama majandusega riigil Ameerikal oli vastav protsent 34,7. Euroopa suurimate majandustega riikides Saksamaal ja Prantsusmaal olid vastavad arvud 45,5% ja 50,9%, Rootsis 61,7%. Majandusimega lirimaal oli protsent 35,2, mis on peaaegu võrdne Eesti omaga.

Pole midagi parata, et kõrged tulumaksud ahistavad majanduse kasvu. Tegelik olukord maailmas on seda ikka ja jälle tõestanud. Saksamaa ja Prantsusmaa aastane majanduskasv on olnud 1% aastas, mis jääb varju Ameerika 4-5%-le. Kõrged tulumaksud toovad kaasa valitsuste ja sellega kaasneva bürokraatia kasvu, mis ilmneb üha suuremas valitsuse sekkumises nii kodanike kui eraettevõtete ellu — rohkem ja rohkem eeskirju, piiranguid ja blankette, mida tuleb täita.

Rootsis ja mujal Skandinaavias on ilmnenud, et kui valitsusel on kõrgete tulumaksude tõttu palju raha, võimaldab see võimuloleval parteil (milleks Rootsis on sotsiaaldemokraadid) osta valijate hääli, pakkudes enamikule valijaskonnast mingit valitsuse hüvitust. Valijale tähendab see, et kui mõni teine partei võimule tuleb, võib hääletaja oma hüvitusest ilma jääda. Sotsiaaldemokraadid on olnud Rootsis võimul mõnede väga lühikeste vaheaegadega pikki aastakümneid. Liberaalid Kanadas on Rootsile järele jõudmas, võttes arvesse nende praegust toetust ja lubadusi.

Kõrgete tulumaksude ahistav mõju majanduse arengule, mis piirab kõikide kodanike heaolu tõusu, ei ole kas valijatele teada või ei vääri see lühiajaliste isiklike hüvede kõrval suuremat tähelepanu. Kanada sotsialistid, New Democratic Party, tahavad tulumakse tõsta, liberaalid ei luba neid ei alandada ega tõsta. Kui üks partei on pikemat aega võimul olnud, nii nagu seda on liberaalid, toob see tihti kaasa arrogantsuse — reklaamifirmade skandaalid — ja ebakompetentsuse — tulirelvade register. Konservatiivid tahavad nii eraisikute kui eraettevõtete tulumakse vähendada. Eraettevõtetele tähendab see suuremat võistlusvõimet nii kodumaisel kui eksportturul, eraisikutele suuremat tahet töötegemiseks ja riskivõtmiseks. See on kasuks kõigile!

Märkmed: