Kui Kanada otsiks Eesti kombel endale „Nokiat“ – mingit tähendusrikast tunnusmärki –, võiks selleks ehk vahtralehe kõrval olla multikultuursus. Meie praegune asukohamaa on alati olnud maailmale eeskujuks oma soosiva suhtumisega immigrantidesse ja erinevatesse etnilistesse kogukondadesse. Ometi ilmneb, et see on mõneti petlik ja illusoorne pilt.

Välja turvalisest kookonist!

Jyvaskylä Ülikooli professor Maisa Martin kirjutab: „Elu monokultuurses kookonis on turvaline ja mugav. Pole võõraid inimesi, kombeid ega sõnu, mis pea segamini ajaksid.“ Samas tõdeb prof. Martin, et paraku selliseid kookoneid tänases globaalses maailmas enam pole. Me elame nüüd „suures hirmutavas ja avatud maailmas, mis on täis inimesi, kes näevad välja teistmoodi kui meie ja räägivad keeli, mis erinevad meie omast”. Ehkki paljud arvavad, et Kanadas sellist probleemi pole, näitab elu midagi muud.

„Multikultuurne Kanada on põhimõtteliselt suurepärane idee, aga tegelikkuses kujutab see endast vaikival nõusolekul põhinevat vastastikust ükskõiksust. Kogukonnad jagavad küll sama poliitilist ja geograafilist keskkonda, kuid neil on erinevad moraalsed, usulised ja sotsiaalsed põhimõtted,“ ütles liberaalide juht Michael Ignatieff hiljuti.

Oleme märganud, et Torontos ja selle ümbruses on viimastel aastatel välja kujunenud omamoodi enklaavid, kus võib aastaid muretult elada riigi põhikeeli valdamata ja siinseid tavasid aktsepteerimata. Kõik vajalikud teenused, abi, kaubandus, koolid jmt. on kättesaadavad omakeelsetena. Jutt pole ajalooliselt välja kujunenud kreeka Danforth’ist, väikesest Itaaliast või Chinatown’ist, vaid võõrastele kiivalt suletud n-ö etnilistest taskutest. Küsimus on, kuidas meelitada inimesi sellistest ühe- ehk monokultuursetest kookonitest väljuma, kui nad seda ise ei taha?

Kahetsusväärselt imbuvad sellistesse kinnistesse „linnriikidesse“ need, kes kasutavad küll kõiki Kanada hüvesid, aga kel pole vähimatki soovi olla Kanadale lojaalsed.

Milline kontrast Eesti pagulastega, kelle sooviks oli Kanadasse asudes rajada endale ausa tööga uus elu, õppides inglise keelt ning respekteerides siinseid seadusi ja kultuuri!

Kanada kui uksematt

Immigratsiooni ja multikultuuri minister Jason Kenney, kes on viimasel ajal püüdnud sellele olukorrale tähelepanu juhtida, on sattunud opositsiooniparteide ja etniliste rühmituste ägedate rünnakute alla. Nii süüdistas näiteks liberaalist parlamendisaadik Jim Karygiannis toimetusele saadetud e-mailis minister Kenney’t sallimatuses immigrantide vastu. Sellele järgnesid samateemalised vihapahvakud mitmetelt etnilistelt organisatsioonidelt. Araabia Föderatsioon tituleeris lugupeetud ministri koguni „sionistide lakeiks“. Kui põhjendamatud on sellised süüdistused! Minister Kenney majutas oma koju ühe Indiast saabunud immigrantide pere, et õppida lähemalt tundma nende kohanemisraskusi. Kui paljud tema süüdistajad oleksid selliseks sammuks valmis? Õnneks on siiski ka neid, kes mõistavad Kenney motiive ja eesmärke.

26. märtsi Edmonton Sun’is kirjutab kolumnist Mindelle Jacobs: „Vastuseks ÜRO äsjasele raportile on minister Jason Kenney ilmutanud tähelepanuväärset otsekohesust Kanada sklerootilise immigratsioonisüsteemi suhtes.“ (Kõnealuses raportis seisab nimelt, et võrreldes 2007. aastaga kasvas siin mullu asüülitaotlejate arv 30% võrra; arenenud lääneriikide keskmine näitaja oli 12%.)

Jacobs võrdleb Kanada leebet immigratsioonipoliitikat uksematiga, millel jalgu pühkides sisenevad riiki seiklejad ja musta minevikuga tüübid, taotledes siin varjupaika. Isegi need, kellele asüüli andmisest keeldutakse, saavad bürokraatlike immigratsioonimenetluste tõttu riigis edasi viibida aastaid, enne kui nende kohta lõplik otsus langetatakse. Paljud väljasaatmisele kuuluvad isikud oskavad jälgi segades ja seadusi rikkudes ikkagi siia jääda või ühinevad siit lahkudes Kanadale vaenulike terroristlike rühmitustega. Valitsusel pole aga ressursse tuhandete illegaalide jahtimiseks. „Tere tulemast Kanadasse! Kasutage meid ära ja ahistage meid, me täname teid viisakalt selle eest. Me ei julge isegi deporteerida terroriste tagasi kodumaale kartuses rikkuda nende õigusi,“ kirjutab Jacobs.

Minister Kenney – mitte kiisu, vaid tiiger

Ka ajakirjanik Kevin Libin jagab 28. märtsi National Post’is minister Jason Kenney’le tunnustust. Libin näeb Kenney eesmärki mitte üksnes riigi immigratsioonipoliitika ümberkujundamises, vaid Kanada identiteedi ja autoriteedi taastamises. See on ränk, aga tänuväärne töö. Üllatav on liberaalide ühe prominentsema toetaja, Kanada Moslemi Kongressi asutaja Tarek Fatah arvamus: „Kaks eelmist konservatiivide immigratsiooniministrit on olnud kiisukesed (pussycats), see mees [Kenney] on aga tiiger, kes võitleb Kanada väärtuste eest. Mulle meeldiks, kui iga poliitik seisaks oma riigi eest nii, nagu Jason Kenney seda teeb.“

Minister Kenney leiab, et immigrantidel tuleb aktsepteerida Kanada rahvuslikke standardeid. Ta näeb ohtu ülepingutatud poliitilises korrektsuses ning seab eeskujuks enam-vähem sama riikliku mudeliga Austraalia, kus on tehtud suuri edusamme uustulnukate lõimimises ühiskonda. Austraalia ekspeaministri John Howardi põhimõte oli: „Meie otsustame, kes siia maale tuleb ja millistel tingimustel.“
•••


Näib, nagu oleksid paljukiidetud Kanada multikultuursus ja immigratsioonisüsteem korraga sattunud intensiivravi palatisse, vaakudes elu ja surma vahel ning oodates mingit uut imelist ravimeetodit.

Võib-olla saabub see minister Kenney poolt lubatud uue immigratsiooniseaduse eelnõu näol?

Märkmed: