Ukraina sündmused on viimaste kuude jooksul olnud Kanada ajalehtede esikülgedel. Nn. oranzhi revolutsiooni tulemus annab demokraatiale lõpuks võimaluse seal kanda kinnitada ja Nõukogude pärandi varjust väljuda. President Jushtshenko visiit Washingtoni sel nädalal, mille tulemusel president Bush lubas ta riigile nii majanduslikku abi kui ka tuge Ukraina NATO kandidatuurile, andis järjekordse meeldetuletuse sellest, kui palju on veel seal teha, enne kui korruptsiooni ja vaesuse all vaevlev riik jõuab iseseisva riigina Euroopa tasemele.
Kanadas on olnud Ukraina mineviku küsimused samuti päevakorral, ent mitte N. Liidu pärandiga arvestades, vaid Kanada enese häbiväärse käitumisega. Kanada on riik, mille ehitasid immigrandid. Nende panus 19. sajandil ja 20. sajandi algaastatel oli märkimisväärne. Meenutaks, et peaminister Wilfrid Laurier avaldas isegi uljat arvamust 19. sajandi lõppedes, et tänu kiirele arengule, mille alustalaks oli immigratsioon, võib 20. sajand kuuluda Kanadale. Teame, et tänu paljudele teguritele, neist mitte kõige vähemtähtsamana Ottawa sisepoliitika, ei jõudnud Vahtralehemaa ennustatud tippu.
Tollal olid peamised sisserändajad Kanadasse pärit Euroopast. 19. sajandi lõpuaastatel isegi reklaamis Kanada riik Euroopas, otsides vajalikku tööjõudu. Tolleaegne põllundus- ning immigratsiooniminister, mitme valitsuse juhtisik Clifford Sifton kiitis tollal taevani ukrainlasi, leides, et selliseid tugevaid maaparandajaid, põllumehi läheks Kanadale hädasti vaja. Siftoni poolt heakskiidetud lendleht, mida levitati Galiitsias kirillitsatekstiga, isegi kujutas lisatud pildil jässakat ukraina talupoega atra seadmas Kanada lootustandvasse musta mulda.
Reklaami ja Siftoni mõjul emigreerus nii Hapsburgide kui Romanovide impeeriumis vaevlevaid ukrainlasi arvukalt Kanadasse. Nende panus Manitoba, Saskatchewani ja Alberta põllumajandusele on tänaseni tunda.
Ent Esimese ilmasõja puhkedes hakkas teatud valitsusringkond neid kartma kui võimalikke ebasõbralikke elemente. Kuna Briti impeerium seisis rindel Hapsburgide vastu, siis ei usaldanud Ottawa sealt tulnukate lojaalsust. Kodusõja keeristes Venemaalt tulnud ukrainlasi vaadledi samuti umbusaldusega. Tühine hirm viis tuhandete kanada-ukrainlaste vangistamiseni, nende varade riigistamiseni ja kõikide kodanikuõiguste tühistamiseni.
Konservatiivist Manitoba parlamendiliige Inky Mark on aastaid võidelnud selle eest, et valitsus võtaks omaks mineviku väärsamme ja tunnistaks tehtud ülekohut, esitades seaduse eelnõu Bill C-331. (Külastage lisainfoks Mark'i võrgulehekülge www.inkymark.com, vaadake ka H. Korbi üleskutset „Abiks Kanada ukrainalastele“ tänases lehenumbris.)
Konservatiivide Partei juht Stephen Harper toetab C-331 vastuvõtmist. 24. märtsil juhtis Harper parlamendi tähelepanu sellele, et tänu vaid riigiehitajate sünnikohamaale rikkus riik tollal jõhkralt mitte ainult kodanikuõigusi, vaid pole tänaseni astunud vastavaid samme, mis korvaks ülekohut. Harper leiab, et riigil tuleks tunnistada ajaloolist väärsammu, teha restitutsioone ning toetada ametlikult initsiatiive, mis avalikult toetaks ukrainlaste panust Kanada ülesehitamise huvides.
Sama leiab ukraina päritolu parlamendiliige Boris Wrzesnewskyj, kelle sama päeva sõnavõtust kokkuvõtte leiab lugeja tänasest Estonian Life'ist. (Kõrvalmärkena, Wrzesnewskyj on lubanud osaleda Eestlaste Kesknõukogu Kanadas poolt korraldataval 5. mai pressikonverentsil Ottawas, mis tahab juhtida Kanada poliitikute ja ajakirjanduse tähelepanu sellele, kuidas Venemaa 9. mai pidustused esitavad valikuliselt seda, mis toimus Teise ilmasõja järgses Euroopas, mille tagajärjel Balti riigid kaotasid isesesisvuse.) Tänapäeval tuleb märkida ka seda, et Kanada riigi immigratsiooniamet, tänu endisele immigratsiooniministrile Judy Sgrole, on valmis võtma kodanikuõigused inimestelt, kes nende silmis võltsesitustega emigreerusid Kanadasse kas sõja eest või sõja tõttu, otsides ikka teatud lobby mõjul põhjuseid.
Harper rõhutas Parlamendimäel, et me ei saa ajalugu ümber kirjutada ega muuta tõika, et ülekohut mõisteti. Olles pärinud tollase ühiskonna väärsammud, tuleb neid eksimisi tunnistada, omaks võtta, et astuti valesti. Kanada ajaloo valgeid laike tuleb avalikustada ning juriidiliselt parandada, õigeks teha avaliku vabanduse ja heastusega häbiväärse riikliku otsuse.
Esimese maailmasõja ajal koonduslaagritesse viidud ukrainlaste järeltulijad väärivad samavõrd restitutsiooni, nagu on juba tehtud jaapani päritolu kanadalastega ja nende lastega, kes kaotasid Teise ilmasõja ajal kodanikuõigused, kaasa arvatud oma vara. Ka neid viidi koonduslaagritesse. Kui juba jaapanlaste ees on ametlikult vabandatud ning katsutud majanduslikult nende kaotused heaks teha, siis jääks arusaamatuks, mis peaks ukrainlasi edaspidi jätma mineviku poliitiliste otsuste ohvriteks.
Ajalooline amneesia, mälestamisvõimetus ning mälukaotused, mälulüngad pole mitte ainult N. Liidu ja Eesti "valgete laikude" näol päevakorras. Kanada riik, pidades ennast maailmas esikohal olevaks inimõiguste kaitsel, ei tohiks teisiti tegutseda kui alustada Bill C-331 vastuvõtmisega. See pole mitte ainult ukrainlaste, vaid kõikide rahvusgruppide huvides, kes ootasid vägivalla eest põgenedes, enese ja järglaste huvides inimväärika tuleviku ülesehitamise nimel — seda samas ka Kanada riiki rikastades — Kanadas ees vaba ja inimväärikusele ehitatud sotsiaalset korda.
Viimane aeg on vabandada, ning kuna "sorry'st" üksi ei aita, kindlustada, et selline olukord ei korduks. Aeg on ammu käes juriidiliselt ja siduvalt heaks teha lühinägelikke otsuseid kaugemast minevikust homse huvide nimel.