Igasugust statistikat, eriti inimeste elu-olu puudutavat, on alati huvitav jälgida — kuigi inimesed ju kõik erinevad ja välja toodud andmed esindavad keskmisi näitajaid, millest kahtlemata kõikumisi nii ühele kui teisele poole ja kasvõi n-ö piiri peal olemist, on trendid-suundumused ometi silmnähtavad. Oktoobrikuus avaldas Kanada Statistikaamet oma eelmisel aastal läbi viidud rahvaküsitluse tulemusi perekonnaelu osas, kust ilmnesid selgeltmääratletavad erinevused selles vallas viimaste aastakümnete omadest, mis on ka igati mõistetav: pidev dünaamika toimub ju kõigis eluvaldkondades, mis peaks ta siis puutumata jätma sellise tähtsa osa nagu seda on pereelu.

Et perede suurus on viimaste kümnendite jooksul kahanenud, pole vast kellelegi uudiseks, aga et nii drastiliselt: kui 1951.a. oli Kanadas ühe majapidamise keskmiseks suuruseks neli inimest, siis neli aastakümmet hiljem 2,6. Kõikidest perekondadest moodustasid 2001.a. abielupaarid 70,5%, kaks aastakümmet tagasi 83%. Erinevusi võrreldes varasema ajaga on veelgi küllaga.

Kui rääkida Eestist, siis teame, et seal on viimase kümnendi jooksul vabaabielude osakaal tunduvalt kasvanud ja seda eriti noorte seas: keegi ei tule tänapäeval vist enam selle pealegi, et ilma ametlikku registreerimist — olgu siis ilmalikku või kiriklikku — läbi teinud paarile kuidagi pahasti vaadata. Ka üha enam lapsi sünnib tänapäeval vana mõiste järgi väljaspool abielu, kuigi vanemad elavad kenasti koos ega ole pereelus millegi poolest erinevad n-ö traditsioonilisest abielupaarist, kus ka paberid kenasti korda seatud.

Kui Kanada elulaadi jälgides tundub, et traditsioonilised pereelu puudutavad väärtused on siiani ülimalt au sees, siis kõneleb statistika, et siingi on toimunud suured muutused: vähenenud on abielude ja suurenenud vabaabielude arv — viie aastaga oli viimaste arv Kanadas tõusnud rohkem kui 2% võrra (11,7%-lt 13,8%-le). Ning nagu räägib statistika, on n-ö traditsiooniliste perede arv — ema, isa ja kaks last — viimase viie aasta jooksul tunduvalt kahanenud. Kui 1996.a. moodustasid lastega abielupaarid Kanadas 41,3% kõigist peredest, siis 2001.a. oli see protsent 37,4.

Kanada Statistikaamet defineerib perekonnana nii abielu- kui vabaabielupaare, lastega ja lastetuid ning üksi last kasvatavaid vanemaid (neid oli peredest 15,7% — statistika kohaselt on riigis umbes miljon last, keda kasvatab üks vanem, harilikult ema) või ka vanavanemaid. Ja esmakordselt võeti selles küsitluses vabaabielupaaride seas arvesse ka samasoolised paarid, kes moodustasid 0,41% kõikidest peredest.

Üsna huvitav oli jälgida perestatistikat provintside ja territooriumide lõikes: näiteks Nunavutis oli vabaabielude arv kõrgeim riigis — 31,3%. Järgnesid Northwest Territories, Quebec ja Yukon. Kõige väiksem vabaabielude osakaal oli aga Ontarios ja Prince Edward Island’il (9,4%).

Traditsioonide muutumisest räägib ka fakt, et üha enam on riigis ühest inimesest koosnevaid majapidamisi — ja igas vanusegrupis, olgu see siis olude sunnil või vabal valikul. Noored naised ei tunne sageli enam pere- või ühiskonna poolset survet ruttu mehele minna ja lapsi saada ning oma n-ö bioloogilise kella tiksumise pärastki ei ole paljud mures, kuna laste muretsemine lükatakse üha enam kaugemasse tulevikku. Ja majanduslikus mõttes on naised tänapäeval vägagi iseseisvad ja saavad suurepäraselt üksi hakkama.

Eelmisel aastal koosnes Kanadas tervelt neljandik majapidamistest vaid ühest inimesest (kaks aastakümmet tagasi oli neid viiendik) ning üheliikmelisi majapidamisi oli pisut enamgi kui neljaliikmelisi. Piirkonniti oli kõige rohkem üksi elavaid inimesi St. John’is Newfoundlandis. Kõige enam elatakse üksi siiski vanemaealiste hulgas — kolmandik. Ja väga paljud just naised — üle 65aastastest naistest elas aastal 2001 üksi koguni 35% ning peale 75. eluaastat hüppab see protsent veel tunduvalt üles. Nii mõnigi vanem proua naudib seda igati, kuna terve elu on tulnud enamasti kellegi eest hoolitseda, samas on kindlasti palju neid, keda kummitab üksindus ja kurbus, et tänapäeva pered on jäänud nii väikeseks ja vanaduspäevad tuleb sageli vaid iseenese seltsis mööda saata — nn. suurpered, kus elavad koos mitme põlvkonna esindajad, pole ju tänapäeval enam kuigi levinud. Täheldatav on veel, et vanadekodudes elab proportsionaalselt vähem inimesi kui paar aastakümmet tagasi, rohkem soovitakse vanaduspäevi oma kodus veeta.

Üksi elamist on nimetatud koguni kõige suuremaks muudatuseks kaasaegses elukorralduses — sajand tagasi elas statistika kohaselt üksi vaid 2% tervest täiskasvanuealisest elanikkonnast.

Üheks uuemaks suunaks on see, et täiskasvanud lapsed ei kiirusta enam iseseisva elu alustamisega, eelistades jääda pikemaks ajaks vanematekoju või siis pöörduvad sinna tagasi peale mõnd aega eraldi elamist ja iseseisvuse katsetamist — või ka näiteks lahutust. Peavarju ja söögilaua eest vanematekodus sageli ju maksta ei tule. Perestatistika on huvitav igatahes, ning mis suunas liiguvad edaspidised trendid, eks ole näha taas aastate ning aastakümnete pärast.

Märkmed: