Iga aasta 11. novembril kell 11 on palutud kanadalastel peatuda kaheks minutiks, et keset kiireid askeldusi ja töid meenutada sõdades hukkunud kangelasi. Nii ka tänavu, just selle lehe trükkiminekupäeval. Algselt oli Remembrance Day ehk sõjakangelaste mälestuspäev mõeldud I maailmasõjas hukkunute austamiseks, millele lisandusid ajapikku II maailmasõja ja Korea sõja sangarid.

Lisaks sellele tähistatakse Kanadas 5.-11. novembrini traditsioonilist veteranide nädalat, mille raames leiavad üle maa aset kangelastele pähendatud mälestustseremooniad ja veteranide austamise üritused. Torontos tehti nendega algust eelmisel pühapäeval.


Kaks ebamugavat minutit, mooniõied ja mälestused


Kummaline, et 2-minutine soovitusliku iseloomuga vaikusehetk käib paljudele kanadalastele üle jõu. Teised aga ignoreerivad seda teadmatusest, meelega või kogemata. Isegi need, kes seda ilusat traditsiooni tähtsaks peavad, tunnevad end seejuures mõnikord ebamugavalt kaaskodanike imestava pilgu all. Ometi annavad need lühikesed minutid hea võimaluse vähemalt mõttes öelda tänu hukkunud kangelastele ja veteranidele. Kindlasti ka nendele eestlastele, kes Eesti Vabadussõja ja II maailmasõja heitlustes täitsid oma rahvuslikku missiooni meie riigi päästmise nimel. Kui palju nendegi kangelastegudest veel teatakse või nende vastu huvi tuntakse?! Ometi – oh kui palju keerulisi saatusi, emotsionaalseid läbielamusi ja peapeale pööratud elusid!

2-minutisest leinaseisakust näib meile märksa vastuvõetavam olevat punase mooniõie kinnitamine kuue- või mantlireväärile. On muidugi hea, et seda tehakse. Mooniõite ja sõja seos ulatub Napoleoni sõdade aegadesse; punane mooniväli andis 1915. a inspiratsiooni Kanada kol-ltn John McCrae’le legendaarse poeemi In Flanders Fields kirjutamiseks, kui Ypres’i lahinguväljal hukkus ta lähedane sõber. Esmakordselt hakati mooniõisi Kanadas rinnas kandma 1921. a; nii on siis tegemist 89aastase traditsiooniga. Et poppy’de müügist laekuv tulu läheb Kanada Kuningliku Leegioni kassasse ja sealt veteranide abistamisfondi, on plastikust mooniõie ostmine ja kandmine igati tervitatav idee.

Kanada sõdalaste saatused ja teod on nüüdseks kattumas unustustelooriga. Nende järeltulijad teavad ammustest sündmustest peamiselt jutustuse põhjal. On aga kurb tõsiasi, et sangarite nimekiri pikeneb ka 21. sajandil Afganistani sõjas ning rahutagamismissioonides hukkunutega. Et hukkunute lähedaste valu on veel väga värske, ei tekita 2-minutiline leinaseisak neile mingeid probleeme.

Ligi 650.000 kanadalast võitles I maailmasõjas; selle viimane veteran John Babcock suri 109-aastasena tänavu veebruaris, katkestades n-ö käegakatsutava sideme I maailmasõjaga. On muidugi jäänud ajalooraamatud, mälestused ja kroonika. Need on olulised. Ühest artiklist hakkas näiteks silma, et Ontario valitsus eraldas 1915. a $2 miljonit Prantsusmaa lahinguväljadel haavatud sõjaväelaste raviks ja nende tervise taastamiseks – tohutu summa tollaseid vääringuid arvestades. Samas raviti Ontario sõjaväehaiglas enam kui 25.000 erinevatest rahvustest sõjaväelast.

II maailmasõda oli oma mastaapidelt ja ohvrite arvult tunduvalt suurem; selles võitles üle miljoni kanadalase, kellest 47.000 hukkus. Kanada üksused mängisid II maailmasõjas, eriti Euroopas olulist rolli ja tõid väga suuri ohvreid.

Aastatel 1950-53 toimunud Korea sõjas võitles ebainimlikes tingimustes 26.791 kanadalast.


Afganistani dilemma – lahkuda või jääda?


Kanada militaarne osalus Afganistani missioonis on olnud samuti tähelepanuväärne. Selle käigus on hukkunud üle 150 siinse sõjaväelase. Üha sagedamini küsitakse, kas need ohvrid end õigustavad. Kui selgepiiriline on ikkagi nüüdseks juba 9 aastat (4 aastat kauem kui II maailmasõda!) kestnud Kanada missioon Afganistanis? Kuivõrd on kanadalaste viibimine seal vähendanud terrorismi ja muutnud maailma ohutumaks? Viimaste küsitluste põhjal on 71 % kanadalastest riigi osalemise vastu Afganistani konfliktis.


Kolumnist John Ivison kirjutab 8. nov. ajalehes National Post, et Ottawa on ühelt poolt NATO surve all jätkata sõjalist missiooni Afghanistanis; teisalt langeb aga Kanadas peaminister Stephen Harperi, kaitseminister Peter MacKay ja välisminister Lawrence Cannoni pihta kriitikarahet. Nõutakse Afganistani missiooni lõpetamist. Asi on läinud koguni niikaugele, et ministritel ei soovitata missiooni jätkamise korral julgeoleku kaalutlustel sõita 18.-20. novembrini toimuvale NATO tippkohtumisele Lissaboni! Aga peaminister pole Ivisoni sõnul teretulnud Portugali pealinnas ka sel juhul, kui ta ei anna selgesõnalist lubadust Kanada osaluse jätkamiseks NATO missioonis pärast 2011. aastat. Alliansi partnerid vaataksid talle sel juhul viltu. Nad ootavad, et Kanada paneks õla alla Afganistani rängale koormale. Kaitseminister MacKay pakkus pühapäeval kompromisslahendust: Kanada kaalub võimalust jätta sadu oma sõjaväelasi Afganistani, kes aitaksid seal välja õpetada ja treenida kohalikke sõjaväelasi ja politseinikke. Viimaste väljaõppega tegelev USA kindralleitnant Bill Caldwell kinnitab, et kanadalastest sobivamaid õpetajaid-treenereid pole võimalik leidagi. Kanadal on 10.000 sõjaväelast, kes selle ülesandega edukalt toime tuleksid (insenerid, meedikud, logistikud jne.)
See otsus vajab aga parlamendi alamkoja kinnitust. Võib arvata, et opositsioon ei jäta siin juhust kasutamata võimulolevate konservatiivide ründamiseks.

Inglise peaminister Winston Churchill ütles kord II maailmasõja ajal: „Meie saame rahulikult magada oma voodites tänu sellele, et on kartmatuid mehi, kes igal ööl on valmis võitlema vägivallaga, mis võiks meile kahju teha.“ See kehtib ilmselt ka tänapäeval. Nii väärivad Afganistanis võitlevad Kanada sõjaväelased ja nende perekonnad meie tänu ja respekti.

Lõpuks veel üks mõtlemapanev fakt: II jõulupüha ja üsnagi ebamäärase nimetusega Civic Holiday on üleriigilised rahvuslikud pühad, kuid Remembrance Day ei kuulu mitte kõigis provintsides sellesse kategooriasse. Miks?

Märkmed: