Jaan Kross, kes viibis N. Liidu teise okupatsiooni algaastail Pagari tn. vangla keldris samas kongis koos kirjanik Mart Lepikuga, on oma eluloolises raamatus „Kallid kaasteelised“ kirjeldanud sealt üht groteskset episoodi oma kongikaaslase julmast kohtlemisest, kelle istmiku oli selle tagajärjel „otsekui mingi eelajalooline loom ära hammustanud“. „Olin iseendalt isegi küsinud, kas ei ole see viimati seletatav seltsimees Jakobsoni (või juba tema Tartu kolleegide) liiga entusiastliku tegevusega? /.../ See pidi teda ka lamades iga hetk häirima, istumisest kõnelemata,“ kirjutab Kross.

Seltsimees Jakobsoni on Kross iseloomustanud sõnaga „odioosne“, mis rahvapärasemalt tähendab vihatud. Idel Jakobson oli Tallinna julgeoleku uurimisosakonna ülem, kes kõneles küllalt talutavat eesti keelt, kuigi oli päritolult läti juut. Ta elas Eestis oma surmani, kui Eesti oli juba iseseisvaks saanud. Ei ole teada, et ta oma piinamiste eest mingit karistust oleks kandnud.

Maailmas leidub ikka veel palju diktatuure. Enamik islamimaadest on diktatuurid. Kas pole mitte naiivne arvata, et kõiki diktaatoreid armastab neile alluv rahvas nii jäägitult, et valimisi pole vaja ja kõikide kodanike vabadused ja õigused on kaitstud? Diktaatorid püsivad ikkagi ainult võimul tänu mingile surveaparaadile, olgu see siis sõjavägi või KGB taolised julgeolekuorganid, millega kaasneb paratamatult diktaatoritele ebameeldivate isikute suvaline kõrvaldamine kas hukkamise või pika vanglakaristuse läbi. Oleks ka naiivne mõelda, et säärastes ühiskondades piinamist ei kasutata.

Kahjuks ei pääse meedia säärastesse paikadesse, olgu need piinakambrid või orja- ja näljalaagrid, kus inimesed end surnuks töötavad või nälja kätte surevad, nagu näiteks Põhja-Koreas. Kui meedia sinna pääseks, ei saaks ta sealt enam välja, et maailmale kohutavat tõde kuulutada. Nii ei ulatu turvalises kodus, oma mugavas tugitoolis istuva vaatajani või hommikukohvi nautiva lehelugejani piinatavate valuröögatused ja nälja tagajärjel surijate viimsed hingetõmbed.

Aga isegi Iraagis, kus inimesed kannatasid Saddam Husseini ebainimliku diktatuuri all, ei ole lääne meedia üldiselt huvitatud iraaklaste kannatuste kuulamisest. Huviorbiidis on sõja tõttu surma või viga saanud eraisikud ja vihaselt kergekuulipildujaid ning granaate viibutavad Ameerika-vastased mässajad. Niisiis on lääne uudistetarbijal pooltõdedele rajatud ühekülgne pilt maailmast.

Seda on vasakpoolne meedia oma maailmavaate propageerimiseks osavalt ära kasutanud. Demokraatlikus Ameerika ühiskonnas, kus põhilised inimõigused on seadustega kaitstud, esineb palju sellist, mida võib kritiseerida. Samuti on Ameerika teinud vigu oma välispoliitikas, mida võib samuti kritiseerida. On aga ülimalt silmakirjalik ja vagatsevalt erapoolik olla kriitiline Ameerika suhtes ja ignoreerida seda julmust, mille all miljonid inimesed peavad päevast päeva diktatuurides elama! Need kaks ei ole inimlikul pinnal üldse võrreldavad!

Märkmed: