Seoses Taani asumisega Euroopa Liidu eesistujamaa kohale 1. juulil k.a. avaldas briti mainekas leht The Guardian 5. juunil kõmu tekitanud artikli, mille pealkirjas kinnitati, et Kopenhaagen flirdib fashismiga. Artikli autor, kolumnist Stephen King väidab muuhulgas, et Taani on kaldumas oma poliitikas paremäärmuslikku ekstremismi ja Euroopas pole seda keegi justkui märganudki. Kuidas võiks selline riik sobida juhtima Euroopa Liitu, küsib King.
Ta on hämmeldunud, et liberaalsed taanlased on korraga asunud toetama oma valitsuse jäigemat immigratsioonipoliitikat ning analüüsib Taani juhtivate parteide seisukohti inimõiguste, teistele riikidele osutatava abi osas ja muudes valdkondades. Talle näib koguni, et maailma kõige liberaalsemaks riigiks tituleeritud Taani on kujunemas mingiks isesuguseks natsionalistlikuks bastioniks keset Euroopat, olles end isoleerinud ülejäänud maailmast.
Artiklis tehakse pikemalt juttu hiljuti kehtestatud karmimatest immigratsioonieeskirjadest, mis eriti riivavat sealsete moslemite huve. (Immigrandid peavad senise kolme aasta jooksul elama Taanis seitse aastat, et saada alalist elamisluba; neile ei hakata maksma sotsiaalabiraha kohe Taani saabumisel; maale ei lubata tuua alla 24 aastaseid abikaasasid jm.).King leiab, et Kopenhaagen ajab rassistlikku poliitikat ning diskrimineerib kõiki immigrante, eriti aga moslemeid. Kirjutises tõmmatakse paralleele juutide tagakiusuga 1935. aasta Saksamaal.
Edasi laskub autor filosoofilisse arutlusse ja möönab, et ajalool (sh. fashismil) on kalduvus teatud hetkedel end korrata. Ehkki ta võib taasilmuda muundunud kujul, uutes ja erinevates vormides, vahel ka naeratades, on ta oma põhiolemuselt, n-ö. geneetiliselt jäänud ikka samaks koletiseks. Kas pole kohutav, et otse liberaalse Euroopa südames on nüüd minoriteetne kogukond (Taanis elavad moslemid), kellele Taani keeldub andmast oma kodakondsust, võttes nendelt inimõigused, küsib King lõpuks ja pärib lugejate arvamust selle kohta.
Taani 5,4-miljonilisest elanikkonnast moodustavad moslemid pisut üle 4%, kuid kulutavad riigi sotsiaalabirahadest 40%. Vähesed nendest näitavad üles tõelist soovi kohalikku ühiskonda integreerumiseks. Moslemi-immigrantide arvele langeb ka põhiosa riigis toimepandavatest vägistamistest. Nende ohvreiks langevad peamiselt taanlannad. Küsitlused näitavad samas, et kõigest 5% moslemitest oleks valmis abielluma taanlannadega. Nii tuleb välja, et King'il pole põhjust Taani moslemitele kaasa tunda; nad tahavadki Taanis elada omaette, kinnises ja isoleeritud maailmas, kus kehtivad nende omad ranged islamiseadused.
27. augusti National Posti kommentaariveerul nendivad Daniel Pipes ja Lars Hedegaard, et Taanil on saanud moslemiäärmuslaste väljaastumisest küllalt. Kuidas võikski üks riik jätta reageerimata, kui avalikult pakutakse teatud prominentsete juutide tapmise eest 30.000-dollarilist tasu?! Kohalik 6000-liikmeline juudi kogukond on ärevuses, ei julgeta isegi lapsi kooli saata.
Islamiäärmuslased nõuavad oma seaduste kehtestamist seoses nende arvu suurenemisega Taanis. Kui sama tendents jätkub, on Taani iga kolmas elanik 40 aasta pärast moslem.
Taanlased on mures. Pole siis ime, et 2001.a. novembris toimunud valimiste tulemusena tuli soliidse häälteenamusega 72 aasta järel võimule parem-tsentristlik koalitsioon.
Ometi on Taani valitsus siiani üles näidanud heatahtlikkust ja sallivust moslemi-immigrantide vastu, lubades neil teenida rahvusvahelistes vägedes ja andes isegi end „Osama bin-Ladeni silmadeks ja kõrvadeks“ nimetava organisatsiooni liikmetele võimaluse oma haruorganisatsiooni loomiseks Kopenhaagenis.
Kolumnist Stephen King on asjadest valesti aru saanud — Taani ei flirdi mitte fashismiga, vaid püüab päästa oma ühiskonda islamiäärmuslaste haardest. Küllap on sellele kohane mõelda USA vastase terrorirünnaku esimese aastapäeva eel.