Ajakirjanik jalutab eeslinnas ja näeb maja krundil tänava äärde asetatud prügitünni. Ta kirjutab sellest artikli, kus on ära toodud tünni värv, suurus, kuju ning sisemuses peituvate esemete kirjeldused. Artikkel on faktide poolest igati korrektne. Teine ajakirjanik jalutab samal tänaval ja näeb sama maja, mille ees prügitünn seisab. Tema aga kirjeldab hoopis maja, aeda, lillepeenraid ja muru ning mainib, et tänava ääres seisab prügitünn, kuid ei kirjelda selle sisu. Ka see artikkel on faktide poolest korrektne. Ta annab aga lugejale hoopiski teise mulje kui esimene artikkel. Kummalegi ajakirjanikule ei saa ette heita ebakorrektsust.
Kui ülaltoodud näidet laiendada majanduse valdkonda, siis esimene ajakirjanik kirjeldab faktidega tõendatult näiteks mitmesuguseid turumajanduse negatiivseid külgi, nagu ettevõtete pankrottiminek, töölt lahti lastud tööliste ja ametnike majanduslikud mured ja perekondlikud pinged, üldine tööpuuduse tõus majanduse kokkutõmbamise faasis ja majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas. See on igati korrektne reportaazh.
Teine ajakirjanik mainib ka ülaltoodud puudusi oma artiklites, kuid samuti faktidega tõendatult näitab, et turumajandus on kõigi ebameeldivuste kiuste see majanduslik süsteem, mis toob endaga kaasa kogu ühiskonnale kõige kiiremini materiaalset kasu ja elatustaseme üldist tõusu. Tugev majandus võimaldab ka valitsusel paremini raskustesse sattunud kodanikke aidata.
Niisiis on paratamatu, et ajakirjanike isiklikud tõekspidamised on määrava tähtsusega, millist informatsiooni nad oma lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele vahendavad. Ideaalne oleks, et ajakirjanikud püüaksid olla võimalikult objektiivsed, tõusta kõrgemale oma poliitilistest tõekspidamistest, aga see paistab olema inimlikult väga raske.
On väga raske luua objektiivset meediat, sest poliitilised tõekspidamised on liiga tugeva mõjuga.