Praeguse president Bushi ajal on aga valitsuse kasv olnud suur ning aastased föderaalvalitsuse väljaminekud ja puudujäägid kiiresti kasvanud. See on konservatiivsete põhimõtete vastane, sest need eeldavad väikest valitsust ja tasakaalustatud riigi eelarveid. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et Ameerika on ligi kuus aastat sõda pidanud terrorismi vastu, kuid on teisigi põhjusi. Üheks on lisaklauslite (ear marks) kasutamine seadusandluse menetlusprotsessis. Kui toimub seaduseelnõu arutamine, siis paljud Kongressi liikmed teatavad, et nad on valmis seaduseelnõu poolt hääletama juhul, kui sinna lisatakse näiteks säte, et tema valimispiirkonda eraldatakse teatud summa mingi projekti läbiviimiseks. Mõned on seda irooniliselt nimetanud silla ehitamiseks eikuhugi. See on asjatult suurendanud valitsuse väljaminekuid.
Nüüd, kus on tekkinud majanduskriis, on nii demokraadid kui ka mõned republikaanid valmis tulumaksjate raha kulutama selleks, et pankroti äärel olevaid või kokkuvarisevaid ettevõtteid maksumaksjate rahadega välja aidata. See on turumajanduse põhimõtete vastu, sest risk tähendab ju seda, et võid oma investeeringuga võita, aga ka selle kas täielikult või osaliselt kaotada. Nüüd, kus valitsus on valmis halbu investeerijaid aitama, on tekkinud olukord, kus edukad investeerijad peavad oma tulumaksudega halbu investeerijaid välja aitama. Riskeerijaid ei kammitse enam aga raha kaotamise hirm. See on ebaõiglane. On üllatav, et mõned vabariiklased, nende hulgas ka senaator John McCain, niimoodi mõtlevad!
Pankade suhtes võib vaielda, et nende abistamine on vajalik, kuna krediidi vähenemine või kadumine on tervele majandusele kahjulik, sest see võib majanduse seisata. Teatava võrdlusena võiks mainida, et elektrifirmasid ei saa lasta kokku variseda, sest siis jääks rahvas pimedusse, bürooaparaadid seisma ja toit külmkappides läheks raisku, kuigi büroosid võib ju ka küünaldega valgustada!
Nüüd on kõne all ametiühingutega tegutseva ameerika autotööstuse pankroti äärelt väljaaitamine, mille taga seisavad demokraadid eesotsas Barack Obamaga. See osa ameerika autotööstusest, mis asub lõunaosariikides ja kus tegutsevad jaapani firmad, kellel pole ametiühinguid, töötab endiselt kasumiga edasi, sest seal on keskmiseks tunnitasuks koos hüvitustega umbes $40.00. Detroidi firmadel on vastav tasu üle $60.00 tunnis. Kui need firmad pankrotti läheksid, siis nad ei lakkaks tegutsemast, vaid nad tuleb ümber organiseerida, mis tähendaks ka olemasolevate lepingute, sh. töölistega sõlmitavate kollektiivlepingute, muutmist. Sellele on autotööliste ametiühing risti vastu. See ametiühing toetas Barack Obama kampaaniat suurte summadega. Detroidi firmade maksumaksjate rahadega väljaaitamine tooks vaid ajutise lahenduse. Turg on tõendanud, et need firmad pole oma praeguse struktuuriga elujõulised.
Firmade toetamisel maksumaksjate rahadega tuleks igati vältida nende presidentide ja juhtkonna kõrgete palkade tasumist. Need juhid viisid oma firmad pankroti äärele liigse riskiga või järeleandmistega ametiühingute survele. See on ebakompetentsus, mis väärib kohalt vallandamist.
Riigi sekkumine eraettevõtlusesse nende ostmisega on sotsialismi ilming. Ostetud firmade strateegilisi otsuseid teevad siis bürokraadid, kes ei ole firmade probleemidega nii kursis kui seda on eraettevõtjad, kes otseselt oma klientidega tegelevad. See vähendab nende majandussektorite tööviljakust ja kasumit. Seda on tegelik elu küllalt sageli näidanud.