31. august 2013, 08:01
Kuigi juhtiverakondade sõnul on meil helge tulevik peaaegu käeulatuses, põgenevad tuhanded inimesed kodumaalt. Ei tea küll miks? Miks süveneb alkoholism ja narkomaania? Miks inimeste tervis halveneb? Miks agressiivsus ühiskonnas suureneb?
Ehk annab psühholoogilise seisukoha toomine siinkohal järelemõtlemiseks ainet. Parem oleks, kui ka tegudeks.
Põhjuseks vajaduste rahuldamatus
Teatavasti on inimese tegevuse ja käitumise peamiseks tõukejõuks vajadused, nende hulgas esmasteks füsioloogilised (nälg, janu, kehakate) ning turvalisuse vajadus (eluase ja tarve tunda, et miski ei ohusta inimese elu ega kättevõidetud positsiooni elus).
Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt (2011. a statistika andmeil 34% pensionäridel, 36,5% üksikvanematega leibkondadel, 79 400 miinimumpalga saajal, töötutest rääkimata) kulgeb vähemalt 350 000 inimese elu vabas Eestis sõna otseses mõttes eksistentsipiiri lähedal. Tuhanded palgasaajad kiratsevad samuti suhtelises vaesuses, suutes vaevu tasuda üha kasvavate kommunaalkulude ja muude vältimatute teenuste eest, hoides kokku söögi arvelt.
2011. aastal oli riiklik toimetulekupiir Eestis 76,70 eurot, kuigi suhtelise vaesuse piir 299 ja absoluutse vaesuse oma 186 eurot. Valitsuse kehtestatud müstiline toimetulekupiir on ligikaudu võrdne minimaalseid füsioloogilisi vajadusi rahuldava toidukorvi maksumusega. Lubatagu siinkohal küsida: mida tähendab üldse üks toidukorv? Kõnelda üksnes inimese bioloogilistest vajadustest, eks tähenda ju see tema samastamist loomaga, kes üksnes sööb ja seedib.
Turvalisuse vajaduse rahuldamisest on samuti raske kõnelda, kuna väga paljusid inimesi saadab ohutunne ja hirm kaotada töökoht või oma kodu. Meedia andmeil on tuhandete inimeste arved arestitud suutmatuse tõttu üha kasvavate kodukulude eest tasuda. Elav näide on hiljutine ajalehe veergudele jõudnud kolme last kasvatava üksikema appikarje, kelle arve kohtutäitur viimse sendini arestis, kuigi vastavalt valitsuse määrusele peab kodaniku arvele jääma 320 eurot elamisraha. Ei saa aru, kuidas nüüd suhtuda IRL-i valimislubadusse viia kodukulud alla ja pühendada suurt tähelepanu lastega perede toimetulekule? Kui midagi viidi alla, siis on see tuhandete inimeste turvatunne, aga laste eest sel kombel hoolt kandes paistab, nagu oleks eesmärgiks muuta nad läbi kannatuste tugevamaks, nagu ütleb rahvasõna. Nii tugevaks, et vaevu kaela kandma hakates küpseb neil soov kodumaalt lahkuda.
Tuleb välja, et vähemalt neljandikul Eesti elanikkonnast on isegi esmavajadused - füsioloogilised ja turvalisuse vajadus - rahuldamata. Aga inimese teised põhivajadused, ilma milleta tema eksistents muutub sama hästi kui mõttetuks? Nendest pole üldse kombeks kõnelda, kuigi elamisväärseks eluks on kõikide põhivajaduste rahuldamine vajalik. Rahandusminister Jürgen Ligi mõne aja tagune hoiatus, et rahval võib tekkida heaoluriigi illusioon, on iseenesest üks suur illusioonide illusioon. Üpris adekvaatselt peegeldavad eestimaalaste elukvaliteeti mõne kuu taguse „Foorumi" tulemused: 67% vastanutest pole eluga Eestis rahul.
Kui inimesel puudub pikemat aega võimalus oma eluks vajalikke esmavajadusi rahuldada, tekib hingeline pingeseisund, millel on esialgu isegi aktiviseeriv toime, sundides inimest otsima eluga toimetulekuks uusi võimalusi. Ja nii otsustataksegi neid otsida mujal: tuhanded inimesed põgenevad teistesse riikidesse tööotsingutele, teised tuhanded lahkujad aga on intelligentsi hulka kuuluvad emotsionaalsed põgenikud, kellele töötasude madala tasemega on koht ühiskonnas kätte näidatud.
Minge ära!
Erinevatel andmetel on viimastel aastatel Eestist lahkunud 100 000 kuni isegi 200 000 inimest. Kui palju tegelikult, seda ei tea keegi. Eestlaste põgenemine ei vähene, vaid võtab hoogu juurde: mullu lahkus Eestist 11 800 inimest ja viimaste uuringute andmetel kavatseb sedasama veel iga kaheksas töölkäija. Samal ajal kutsub Reformierakonna innukas eestkõneleja Valdo Randpere TV3 otsesaates noori (kelle hulgas muide on tööpuudus kõige suurem) üles Eestist lahkuma mujale kogemusi omandama, et kunagi tagasi tulla.
Põhivajaduste rahuldamatusest tekkinud ülejõukäiva pingeseisundi kestes hakkab inimene ennast varem või hiljem kaitsma kas siis agressiooni või sotsiaalse taganemise teel. Allasurutud inimese agressiivsed avaldused pole õieti kellelegi suunatud, tegemist on organismi kuhjunud pingeseisundi väljaelamisega. Pole ime, et juba koolides on vägivallajuhtumid sagenenud ning järsult on kasvanud just isikuvastaste agressioonikuritegude arv (2011. aastal 31 protsenti eelmise nelja aasta keskmisega võrreldes).
Sotsiaalne taganemine minakaitsevõttena tähendab enesessesulgumist, soovimatust ühiskonnaelu probleemides kaasa rääkida ehk teisisõnu võõrandumist riigist. Sellesse valdkonda kuulub kahtlemata ka valimistest kõrvalehoidmine. Valimisi ignoreerivad paljud lootuse kaotanud, erinevates frustratsioonistaadiumites inimesed, sest haiged, kas kehalt või hingelt, kodanikud ei tahagi täita selle sotsiaalse süsteemi nõudeid, milles nad elavad.
Valimisi ignoreerivad ka paljud kriitiliselt meelestatud kodanikud, kes on õppinud teatud poliitiliste jõudude käitumist ette nägema. Viimastele valijakäitumise uuringute andmeile tuginedes võib eeldada, et riigist võõrandunud kodanike hulk on suurusjärgus 30-40 protsenti.
Frustratsioon üle taluvuspiiri
Kui inimene ei saa jätkuvalt oma põhivajadusi rahuldada ja tal pole võimalik olukorda muuta, ületab frustratsioon taluvuspiiri. Tagajärjeks on tõsised meeleoluhäired, mitmesugused psühhosomaatilised haigused (südame-veresoonkonna, seedeelundite jm), tõsised psüühikahäired ning lõpuks isiksuse laostumine (alkoholism, narkomaania) või äärmises meeleheites sooritatud enesetapp.
Positiivsete emotsioonide edetabelis, mis on eeskätt seotud inimeste vajaduste ja ootuste täitumisega, oleme Euroopas viimasel kohal Türgi ees ehk teisisõnu on suur osa Eesti rahvast meeleheitel. Mõne aasta eest korraldatud ülemaailmsete õnneuuringute järgi aga on eestimaalased Euroopas kõige õnnetum rahvas.
Psüühikahäired on viimase kümne aastaga kasvanud mitmeid kordi, sest ainuüksi antidepressantide võtmine on selle aja jooksul kahekordistunud, raskete psüühikahaiguste all kannatajad aga satuvad otsejoones psühhiaatriahaiglasse, jälgi jätmata.
Alkoholi tarbimise poolest on eestimaalased oma 10,5 liitriga inimese kohta saavutanud Euroopas esikoha.
Narkosurmade arvult on Eesti suure edumaaga Euroopa riikide edetabeli tipus.
Enesetappude arv on selle aasta esimeses kvartalis suurenenud.
Kolm viimast aastat järjest on kahanenud tervelt elatud aastate arv.
Meie majanduse edulugu, mis olevat tervele Euroopale eeskujuks, näib rajanevat eelkõige riigieelarve tasakaalule, mis on objektiivselt hinnates muidugi positiivne tulemus. Kui ränk aga on see hind, mida rahvas on pidanud selle eest maksma, ei paista valitsuserakondi üldse huvitavat. Lõputult oleme kuulnud valitsuse mantrat, et õpetajate, päästetöötajate või mistahes erialade palkade ja pensionite tõstmise garantiiks on majanduse areng. Valitsuserakondade retoorikat jälgides paistab, et Eestis pole ainsatki sotsiaalset probleemi, mida prognoositavast majanduskasvust kõneldes lahendada ei saaks. Alles see oli, kui võidukalt kuulutati - Eesti majanduskasvu prognoos on Euroopa riikidest suurim.
Majandus õitseb?
Reformierakonna lõbusat optimismi majanduse õitsengust peaks ohjeldama tõsiasi, et 3-protsendilist majanduskasvu prognoosi tuli hiljem alandada 2%-ni ja veelkord 1,3%-ni. Või ka Brüsselist tulnud teade: Eesti majandus näitas k.a. I kvartalis teiste euroriikidega võrreldes kehvi tulemusi, käesoleva aasta II kvartalis aga ei hiilanud Eesti oma majanduskasvuga, vaid hoopis euroala suurima inflatsioonitasemega: 3,9% euroala 1,7% võrreldes. Selles valguses tundub, et võidukas jutt Eesti enneolematust majandusarengust on muutunud valitsuserakondade käes omaette majandusharuks. Taaskord kutsutakse kodanikke õnnelikule matkale tulevikku, nagu nõukaajal meelitati sammuma kommunismi poole, mida rahvas ei jõudnudki ära oodata.