Üheks heaoluühiskonna tunnuseks on madal sündivus. Samaaegselt on arstiteaduslik areng üha pikendanud inimelu. Ühelt poolt väheneb tuleviku töötajate arv, teiselt poolt suureneb pensionieas olevate inimeste arv. Ühiskondlikke ressursse tootev grupp väheneb, kuna neid tarbiv grupp kasvab.
Kanadas arvatakse, et Kanada Pensioni Plaan (Canadian Pension Plan, CPP) on praegu seatud alusele, mis ei tohiks tulevikus probleeme tekitada. Kui varem maksti seda pensioni riigi üldistest sissetulekutest, siis nüüdseks on selleks loodud omaette fond, mis investeerib rahasid nii mitmesugustesse võlatähtedesse kui ka aktsiatesse, mis peaks fondile tagama aastast aastasse küllaltki tugeva kasvu. Kõik tulevikuennustused on aga rajatud oletustele, olgu see siis pensionifondi aastane kasv, tulumaksude suurus, kodanike keskmine eluiga, iga-aastane sündivus ja immigratsioon, mis määrab tulevikus pensionil olevate inimeste ja töötajate arvu vahekorra. Küllaltki suur immigratsioon peaks teatud määral korvama langevat sündivust.
Praegu on CPP aastane maksimum umbes $10.000, millele lisandub vanaduspension (Old Age Security, OAS), mille praegune maksimum on $5660. Selleks, et CPP maksimumi välja teenida, peab kodanik olema teeninud teatud miinimumarvu aastaid ja teatud kõrguses palka, mis aasta aastalt tõuseb.
Ameerika pensioniplaani (Social Security, SS) aastane maksimum on umbes $22.000, seega tunduvalt kõrgem kui Kanada pensionid. Ameerika ühiskonnateadlased, tuginedes kõige tõenäolisematele oletustele, on välja arvestanud, et aastal 2018 hakkab sellest pensionifondist rohkem raha välja minema kui sinna sisse tuleb ja kui midagi põhilist ei muutu, siis on pensioniplaan pankrotis kusagil 2040.a. paiku.
Euroopa heaoluriikides on olukord hoopis täbaram. Möödunud jaanuaris avaldas USA luureorganisatsioon CIA aruande „Mapping the Global Future“ (Maailma tuleviku kaardistamine), mis püüab heita pilku aastani 2020 erinevate majanduslike ja poliitiliste jõukeskuste arengus. Euroopale antud hinnang on leebelt öeldes masendav. Demograafiliselt ja majanduslikult marginaliseeruv Euroopa tänu majandust ahistavate sotsialistlike meetmete, kõrgete tulumaksude ja koormavate regulatsioonide rakendamisele ei saa enam kaua heaolu maitsta. Sellel arvamusel ei ole mitte ainult ameeriklased.
2000.a. märtsis kogunesid Euroopa Liidu juhid Lissaboni ja võtsid vastu Ameerikale järelejõudmise ja temast etteminemise programmi. Euroopast pidi kümne aastaga saama maailma kõige dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem teadmistepõhine majandus. Neli aastat hiljem on Euroopale selgeks saanud, et Ameerikale lähenemise asemel on sellest kaugemale maha jäädud. Karm enesehinnang sisaldub 2004.a. novembris avaldatud Lissaboni strateegia vahearuandes.
Euroopat vaevavad järgmised põhihädad: elanikkond vananeb, tööd tehakse vähe ja ebaefektiivselt ning nauditakse kalleid sotsiaalseid hüvesid. Selle tulemusena on majanduse kasvutempo võrreldes Ameerika ja Aasias esiletulevate India ja Hiinaga aeglane. Euroopa majanduslik ja poliitiline roll maailmas marginaliseerub.
Aastaks 2050 ennustatakse, et Euroopas on tööealisi inimesi praegusest 18% vähem, kusjuures 65aastate ja vanemate osakaal on kasvanud 60%-le elanikkonnast. Ühe pensionäri kohta tuleb üks töötaja. Sellises olukorras on paratamatu, et praegused pensioni- ja sotsiaalsüsteemid kukuvad kokku. See tekitab suuri poliitilisi pingeid, mis võivad viia ühiskondlike kriisideni. Sellele lisanduvad suured muoslemikogukonnad Saksamaal (türklased) ja Prantsusmaal (põhja-aafriklased), mis tänu oma tugevale usule ei sula mitte kergesti ateismi poole liikuvatesse Euroopa ühiskondadesse.