Kanadas on need küsimused eriti aktuaalsed, sest teatavasti moodustavad riigi elanikkonnast suure protsendi need, kelle esimeseks ehk siis koduseks keeleks on midagi muud kui inglise (või prantsuse) keel ja kaks keelt arenevadki paralleelselt. Huvitav on vaadata lapsi, kes ilma igasuguse vastava suunamiseta oskavad end lülitada vabalt ühelt keelelt teisele, kõneldes näiteks vanemate või vanavanematega üht ja koolisõpradega teist keelt, kusjuures tegemata vigu ja leides vaevata õigeid sõnu. (Iseasi, millised on ja milliseks kujunevad keelelised eelistused — küllap oskab ka iga eesti lapsevanem, kes kõneleb ise ja õpetab ka oma lapsele esimese keelena just eesti keelt, seda üsna täpselt öelda, kuna keskkonna ning kohalike sõprade mõju kipuvad keele valikul suures osas domineerima. Aga see on juba omaette teema.)
Palju on arutatud, kas on ikka õige lasta lapsel kasvada n-ö kahe keele peal korraga, kas see mitte ei pärsi keelte perfektset omandamist ja kas tulemuseks pole mitte mitme keele segapudru. Nii eestlased kui paljud teised Kanadas elavad rahvusgrupid on tõestanud, et tulemus on seda väärt: nii needki pered, kus vanemad on erinevast rahvusest, on suutnud edukalt õpetada oma lastele oma keeli pluss veel lasteaias/koolis/mujal väljaspool kodu tulev kohalik keel, mille keskkonnas elatakse ja kus kooliharidus omandatakse.
Nimetatud teema on äärmiselt huvitav ja küllap on paljusid kakskeelseid tüüdatud küsimusega, kummas keeles nad ikka mõtlevad — kas selles, mida räägiti kodus või siis riigikeeles? Vastust sellele pole lihtne anda — ilmselt lülitab aju end ümber vastavalt olukorrale või siis toimub mõtlemine mitte niivõrd konkreeteses keeles, kui just sümbolites.
Uuringus vaadeldi bilinguaalseid täiskasvanuid vanusegruppides 30—59 ning 60—88, kes olid kasvanud üles kakskeelsena (mitte teise keele elu jooksul omandanud) ja kõnelesid päevast päeva mõlemat keelt, võrreldes neid vaid üht keelt rääkivate sama vanade inimeste gruppidega. Nii ilmnes spetsiaalsete testide sooritamise järel, et ka bilinguaalsete eakamate inimeste puhul oli nende mõtteteravus kiirem ja vanuselised iseärasused vähem märgatavad kui vaid üht keelt kõnelevatel eakaaslastel. Teadlased York’i Ülikoolist tegidki järelduse, et n-ö kahe keele vahel balansseerimine (uuringus vaadeldi küll tamiili või prantsuse keelega üles kasvanuid ingliskeelses keskkonnas, kuid ilmselt on tulemustel märkimisväärne roll laiemaulatuslike järelduste tegemiseks mistahes keelte suhtes) hoiab aju otsekui elastsemana, aidates samal ajal mõnevõrra ära hoida vanusega kaasnevat vaimutegevuse aeglustumist.
Nii võib arvata, et kahe keele rääkimine stimuleerib aju mõnevõrra teistmoodi tegutsema ja informatsiooni töötlema, mis pole uurijate arvates ei osavuse ega talendi tulemus, kui just olukord, olles sunnitud varasest east alates funktsioneerima kahes keeles.
Rääkimata sellest, et nii keel kui muud oskused, mis arenevad välja nooremas eas, on n-ö kindlamalt käes ega kipu naljalt ununema isegi siis, kui neid ammu praktiseeritud pole.
Selles uuringus ei vaadeldud küll inimesi, kes omandasid võõrkeele hilisemas elus, ent teadlaste sõnul on keelte õppimine alati positiivne, ükskõik mis vanuses ka ei oldaks: iga uue keele omandamine on aju jaoks hea ja mida rohkem keeli vallatakse, seda parem.
Nii et erinevad keeled, mis aitavad inimesel elus toime tulla ja üha rohkem maailma ja selle avarusi nii otseses kui kaudsemas mõttes kogeda, rikastavad inimesi ja nende vaimutervist päris mitut pidi.