Möödunud pühapäev oli Nobeli preemiakomitee tähtpäev, viimane, mil võeti vastu kirjalikke ettepanekuid kandidaatide esitamiseks tänavuse rahupreemia määramisel. Rahupreemia kandidaat tehakse teatavaks oktoobris. Nobeli rahupreemiakomitee otsuseid on minevikus luubi alla võetud; võimalik, et ka tänavu. Preemia määramine ei tähenda alati eesmärkide saavutamist, kuna näiteks ÜRO’le määratud preemia 2001. aastal ei ole sugugi näinud, et selle organisatsiooni mõjuvõim oleks suutnud eemale tõrjuda praeguseid sõjalisi konflikte.
Ning kuna kaheks tänavuseks kandidaadiks on USA president Bush ja Inglismaa peaminister Blair, keda omas riigis paljud sõjarditeks peavad, on ka nende nominatsioon küsitav. Pretsedente muidugi on — USA presidente on olnud kolm — Theodore Roosevelt, Woodrow Wilson ja Jimmy Carter; kõik aga on üheti või teisiti seotud oma presidentuuri ajal kas otseselt sõjaga (Roosevelt ja Wilson) või armeevõimu tarvitamisega — Carter Iraanis. Pole ka tänaseni arusaadav, miks Yasser Arafat, viimasel sajandil ehk enim terrorismiga seotud poliitiline juht pälvis Norra komitee heakskiituse.
Tänavuste kandidaatide hulgas on nimekaid palju — paavst Johannes Paulus ei ole nimekirjas uustulnuk, teine seda vääriv on tshehh Vaclav Havel, ja organisatsioonidest Päästearmee. Ka EL on nimetatud preemiakandidaatide hulka, tänu idapoolsele laienemisele.
Organisatsioone tuleb tõepoolest hinnata ja väärtustada. Tihti on põhimõte — just nagu see sama, mis on Nobeli preemia alustalaks — suurem kui indiviid, kes seda läbi viib. Teisisõnu, tervik on vägevam kui ta koostisosad, arusaamine, mis võimaldab ka mõista, miks USA presidenti, kui maailma inimväärsuse põhimõtetele ja demokraatiale ehitatud riigi esindajat, võib kaaluda kui rahupreemia kandidaati.
Sellele organisatsioonide nimekirjale on lisandunud tänu Eesti riigikogulastele Raadio Vaba Euroopa/ Vabadusraadio (RFE/RL ja VOA lühenduste all laiemalt tuntud), mis, irooniaga segi tegevuse Eesti raadioruumis lõpetamas, tänu Bushi otsusele seda maksumaksja raha, mis katab infolevikut maailmas, suunata mujale kui kommunismiikke alt pääsenud Euroopa riikidele, sellega sulgedes RFEL/RL ning VOA raadiotoimetused neis riikides. Küsitav otsus, mida aga saab demokraatlikus õhkkonnas avalikult vaagida.
Res Publica fraktsiooni liikmed oma ettepanekus rõhutavad, et RFE/RL ja VOA on seisnud inimeste põhiõiguse eest olla informeeritud, saada, vahetada ja edastada informatsiooni ja arvamusi. Möödunud neljapäeval Norrasse saadetud kirjas sesiab ka veendumus, et RFE/RL ja VOA roll totalitaarse rezhiimi lagunemises Euroopas aitas oluliselt rahumeelsuse tagamises. Otsene tsitaat: “üleminekuprotsess demokraatlikule ja seadusevõimu taastumisele (poleks olnud) nii kiire ja otsusekindel ilma Raadio Vaba Euroopa edastatud vabadusprogrammide ja järjepideva tööta.” Panus on olnud vabade ja rahumeelsete rahvaste arengule unikaalne ja, paraku, asendamatu.
Ka peaminister Juhan Parts võttis sel teemal sõna möödunud nädalal, tänades Bushi Raadio Vaba Euroopa saadete eest.
Norra Nobeli preemiakomiteel pole väärikatest kandidaatidest puudu — loodetavasti võetakse otsustavalt kaalumisele Eesti riigikogulaste ettepanek eetrisse saadetud ajaloolist panust vääristada ajalooliselt unikaalse, ehk kaalult kõige tähtsama preemiaga.
Kommentaar: Kellele Nobeli rahupreemia?
Arvamus
TRENDING
