Tagasi valitud USA president George W. Bush annab peatselt ameeriklastele teistkordselt oma ametivande, ning isegi veendunuimad oponendid tunnistavad seda kui fait accompli'd . Otsustava Ohio osariigi valijameeste häälte andmise legaalsuse ümber on palju vähem kära kui oli nelja aasta eest Florida omadega. Eks aitab kaasa, et Bush teenis rekordiliselt hääli, ning ülekaaluka enamuse üleriiklikult. Siiski on neid, kes usuvad, et valimiste tulemused peegeldavad tõsist riiklikku skismat.
Usutermin peab esimesel pilgul paika — suures rahvas, piltlikult ühises koguduses oleks tõesti nagu kirikulõhe. Seda on katsutud ilmekalt parteitoonidega kujutada - sinine, demokraatlik ehk liberaalne USA, seisvat punase, vabariiklaste ehk konservatiividega vastamisi, ületamatu kuristik haigutavat nende vahel. Ent selline kirjeldus on lihtsustus; simplifikatsioon, mis lähemal vaatlusel ei ole nii must-valge. Kuigi mõlemas leeris on äärmuslasi, kes väitvat teist poolt mitte mõistvat, kattuvad siiski mitmeti mõlema partei olulisemad majandus- ning sotsiaalpoliitilised seisukohad. On vara väita tsentri kadumist.
Vaheseina väljamõeldis
Kui tuleks leere lähemalt ning piltlikult iseloomustada, siis siniste kantsi kaitsevad akadeemikud, punaste müüre evangeelsed protestantlikud kirikud. Viimaste liikmete ülekaalukas toetus lubas Bushile kordustriumfi; esimeste nimekamad esindajad hoiavad praegugi kõrgel Kerry ja demokraatide võitluslippu.
Seda näilist partisanlust on hiljuti pikemalt analüüsinud Harvardi juurateaduskonna professor William Stuntz. Stuntz on mitmeti õige inimene ületama ameerika poliitilist veelahte ehk "The Great, või Continental Divide'i", mis on figuratiivseks vaheseinaks nii geograafiliselt kui ka punktiks, milles lähevad paljude arvamused lahku. Juristina ja professorina on ta kodus akadeemikute juures, olles olnud 18 aastat sekulaarses kõrgkoolis õppejõud. Teisalt on ta aga kauem, 20 aastat kuulunud evangeelsesse kogudusse. Stuntz leiab, et mõlemas kohas on ta kodus; tema argument, mida on internetis, eriti sealsetes võrgupäevikutes (blog) arutatud, on, et fakulteetide klubiliikmetel ning kirikupinkidel istujatel ("Faculty clubs and Church pews") on palju üksteiselt õppida. Kuigi need asutused on hetkel sinised ja punased, leiab Stuntz, et nende loomulik värvus on aga lilla, kahe tooni sulam. Isegi siis, kui koguduseliikmed ega akadeemilised kolleegid seda kohe ei taipa.
Peamiseks põhjuseks toob Stuntz esile arusaamatuse, teiste mitte tundmise. Sest tõde on selles, et kõrgkoolide ning koguduste põhjus eksisteerimiseks on väga sarnane. 21. sajandi ülikoolid ja kirikud keskenduvad ideedele, keelele, katsudes mõista ning lahti mõtestada seda maailma, kus elame kogu selle vooruste ning kärnadega. Pea kõik USA vanemad ülikoolid olid alul teoloogia koolid — mitmeti paljuütlev. Kirikutes on üheks põhitegevuseks haridus — tekstide (Piiblist ja mujalt) lugemine, neid lahti harutades, katsudes maailmast eetika ja moraali toel aru saada.
Valitseb individualism
Teine sarnasus pole vähemtähtis. USA kultuur on väga individualistlik — harva asetavad inimesed igapäevases elus oma ühisuse heaolu isiklikust tähtsamaks. See roll on hoopis kirikutel ja ülikoolidel. Kirikute tegevus sõltub vabatahtliku tööjõu panusest — ülikoolides ei otsustataks vahest midagi, kui professorid vabatahtlikult komiteesid ei juhendaks. Mõlemas institutsioonis näeb Stuntz altruismi kui tegevuse keskset osa, mida ei saa nii naljalt äri, poliitika või muu maailma valdkonna kohta kosta.
Tõe otsimine on kolmas sarnasus. Kristlik maailmavaade nõuab tõe otsimist keeruliste argumentide lahti harutamise kaudu — ja ülikoolides armastatakse vaielda, eriti juura fakulteedis. Kuid ülikoolidel oleks kirikutelt palju õppida, arrogantsust ning ülbust vältides. Harvardis on pahatihti võimul selline lähenemine — ning Stuntz leiab, et akadeemilise argumendi latt on madalamal kui ta peaks olema selle arrogantsuse tõttu. Kirikutes aga tunnistatakse, et ei teata kõike. Kuigi nn tunnistav evangeelsus on ülikoolidele võõras, peaks just see kahtlemine, nõrkuse ja eksivuse tunnistamine olema kinnituseks, et inimesel on rohkem õppida kui õpetada. Professorid elevandiluutornidest loenguid pidades ei tohi sellist nõrka külge näidata, kuna konkurente õppetoolidel on arvukalt.
Kaastunde põhimõte
Veel juhib Stuntz tähelepanu sellele, et demokraatide põhimõte aidata vaesemaid, hädalisemaid (mis on kiriku nurgakiviks) on peaaegu et kadunud riigipoliitikast. Vaesusvastased programmid aitavad vaid keskklassi kuuluvaid ametiühingulasi, suurem osa neist on riigitööl. Alg- ja keskkoolide õpetajate ametiühingud on süüdi selles, et linnakoolides on pea võimatu läbi viia haridusreforme nende nõusolekuta, tulemusi näeme langevas haridustasemes ajal, kui õpetajad ja nende ametiühingute pensionifondid saavad ainult rikkamaks. Ajal, kui kirikuid ja republikaane ühendab peamiselt abordivastane seisukoht, on demokraatide arvamus, et vaestele on kõige rohkem vaja tasuta abordivõimalusi — ilma ette võtmata haridusprogramme, mis viiks olukorrani, kus oleks kõigil valik. Irooniana toob Stuntz esile, et siin mängib olulist rolli seadus. Abortide arv USAs on langenud 1981. aastast saadik, peamiseks põhjuseks peab professor seda, et seadus on "pro-choice" ehk annab valikuvabaduse. Roe-vs Wade 1972.a. otsus on olnud abordivastaste huvides. Tuletame meelde demokraat Bill Clintoni seisukohta — pidada aborte arvult väheseks, legaalseks ja ohutuks. Selles suunas liigubki trend.
Stuntzi arvamused tõid esile reaktsioonilaine, millele ta sel nädalal reageeris Tech Central Station võrguleheküljel pikema kokkuvõttega. Abordi, vaesusevastaste kampaaniate, vabadusmõiste leviku ja kuritegevusevastases poliitikas on pea võimatu enam määrata, kes on parem-, kes vasakpoolne. Stuntz toob esile leiborist Tony Blairi populaarsuse USAs kui kinnituse, kuidas platvorme saab ajakohaselt rakendada. Vihjates Michael Baronele, kes nimetab vaskpoosete poliitikat nostalgiaks, leiab Stuntz, et isegi parem sõna oleks sklerootiline. Status quo USAs on päris heal tasemel – Ameerika on jõukas, võimas ja vaba, mõjutab vabaduse levikut rahvusvaheliselt. Ent olukord võiks ja peab olema palju parem nõrgemate hulgas, ning siin oleks vaja intellektuaalide ja evangeelsete kristlaste ühte leeri heitmist, eeskujuks muule maailmale.
Akadeemikute elutööks on unistamine — mõtlemine, kuidas maailm võiks muutuda. Paremaks, efektiivsemaks, võrdsemaks paigaks, kus elada. Evangeelsed kristlased usuvad, et elame maailmas, mida vaevavad piinad, ahistused ja patud, pahed, mida vaja tõe nimel parandada, õigeks seada.
Stuntz usub, et mõlemad leerid tervitaks ühtset platvormi, mille suund oleks tõe ja paranemise nimel, mitte killustatud ravimite hüvitusplaanide või maksude vähendamiste nõudmiste nimel. Huvitav argument, mis võiks edasi liikuda interneti kommentaatorite hulgast peavoolu peegeldava meedia käsitlusse, ühiste huvide saavutamise, kui mitte kompromissi leidmise nimel.
Kommentaar: Keskteed kirikutest, ülikoolidest otsides
Arvamus
TRENDING
