Usutermin peab esimesel pilgul paika — suures rahvas, piltlikult ühises koguduses oleks tõesti nagu kirikulõhe. Seda on katsutud ilmekalt parteitoonidega kujutada - sinine, demokraatlik ehk liberaalne USA, seisvat punase, vabariiklaste ehk konservatiividega vastamisi, ületamatu kuristik haigutavat nende vahel. Ent selline kirjeldus on lihtsustus; simplifikatsioon, mis lähemal vaatlusel ei ole nii must-valge. Kuigi mõlemas leeris on äärmuslasi, kes väitvat teist poolt mitte mõistvat, kattuvad siiski mitmeti mõlema partei olulisemad majandus- ning sotsiaalpoliitilised seisukohad. On vara väita tsentri kadumist.
Vaheseina väljamõeldis
Kui tuleks leere lähemalt ning piltlikult iseloomustada, siis siniste kantsi kaitsevad akadeemikud, punaste müüre evangeelsed protestantlikud kirikud. Viimaste liikmete ülekaalukas toetus lubas Bushile kordustriumfi; esimeste nimekamad esindajad hoiavad praegugi kõrgel Kerry ja demokraatide võitluslippu.
Seda näilist partisanlust on hiljuti pikemalt analüüsinud Harvardi juurateaduskonna professor William Stuntz. Stuntz on mitmeti õige inimene ületama ameerika poliitilist veelahte ehk "The Great, või Continental Divide'i", mis on figuratiivseks vaheseinaks nii geograafiliselt kui ka punktiks, milles lähevad paljude arvamused lahku. Juristina ja professorina on ta kodus akadeemikute juures, olles olnud 18 aastat sekulaarses kõrgkoolis õppejõud. Teisalt on ta aga kauem, 20 aastat kuulunud evangeelsesse kogudusse. Stuntz leiab, et mõlemas kohas on ta kodus; tema argument, mida on internetis, eriti sealsetes võrgupäevikutes (blog) arutatud, on, et fakulteetide klubiliikmetel ning kirikupinkidel istujatel ("Faculty clubs and Church pews") on palju üksteiselt õppida. Kuigi need asutused on hetkel sinised ja punased, leiab Stuntz, et nende loomulik värvus on aga lilla, kahe tooni sulam. Isegi siis, kui koguduseliikmed ega akadeemilised kolleegid seda kohe ei taipa.
Valitseb individualism
Teine sarnasus pole vähemtähtis. USA kultuur on väga individualistlik — harva asetavad inimesed igapäevases elus oma ühisuse heaolu isiklikust tähtsamaks. See roll on hoopis kirikutel ja ülikoolidel. Kirikute tegevus sõltub vabatahtliku tööjõu panusest — ülikoolides ei otsustataks vahest midagi, kui professorid vabatahtlikult komiteesid ei juhendaks. Mõlemas institutsioonis näeb Stuntz altruismi kui tegevuse keskset osa, mida ei saa nii naljalt äri, poliitika või muu maailma valdkonna kohta kosta.
Tõe otsimine on kolmas sarnasus. Kristlik maailmavaade nõuab tõe otsimist keeruliste argumentide lahti harutamise kaudu — ja ülikoolides armastatakse vaielda, eriti juura fakulteedis. Kuid ülikoolidel oleks kirikutelt palju õppida, arrogantsust ning ülbust vältides. Harvardis on pahatihti võimul selline lähenemine — ning Stuntz leiab, et akadeemilise argumendi latt on madalamal kui ta peaks olema selle arrogantsuse tõttu. Kirikutes aga tunnistatakse, et ei teata kõike. Kuigi nn tunnistav evangeelsus on ülikoolidele võõras, peaks just see kahtlemine, nõrkuse ja eksivuse tunnistamine olema kinnituseks, et inimesel on rohkem õppida kui õpetada. Professorid elevandiluutornidest loenguid pidades ei tohi sellist nõrka külge näidata, kuna konkurente õppetoolidel on arvukalt.
Kaastunde põhimõte
Veel juhib Stuntz tähelepanu sellele, et demokraatide põhimõte aidata vaesemaid, hädalisemaid (mis on kiriku nurgakiviks) on peaaegu et kadunud riigipoliitikast. Vaesusvastased programmid aitavad vaid keskklassi kuuluvaid ametiühingulasi, suurem osa neist on riigitööl. Alg- ja keskkoolide õpetajate ametiühingud on süüdi selles, et linnakoolides on pea võimatu läbi viia haridusreforme nende nõusolekuta, tulemusi näeme langevas haridustasemes ajal, kui õpetajad ja nende ametiühingute pensionifondid saavad ainult rikkamaks. Ajal, kui kirikuid ja republikaane ühendab peamiselt abordivastane seisukoht, on demokraatide arvamus, et vaestele on kõige rohkem vaja tasuta abordivõimalusi — ilma ette võtmata haridusprogramme, mis viiks olukorrani, kus oleks kõigil valik. Irooniana toob Stuntz esile, et siin mängib olulist rolli seadus. Abortide arv USAs on langenud 1981. aastast saadik, peamiseks põhjuseks peab professor seda, et seadus on "pro-choice" ehk annab valikuvabaduse. Roe-vs Wade 1972.a. otsus on olnud abordivastaste huvides. Tuletame meelde demokraat Bill Clintoni seisukohta — pidada aborte arvult väheseks, legaalseks ja ohutuks. Selles suunas liigubki trend.
Akadeemikute elutööks on unistamine — mõtlemine, kuidas maailm võiks muutuda. Paremaks, efektiivsemaks, võrdsemaks paigaks, kus elada. Evangeelsed kristlased usuvad, et elame maailmas, mida vaevavad piinad, ahistused ja patud, pahed, mida vaja tõe nimel parandada, õigeks seada.
Stuntz usub, et mõlemad leerid tervitaks ühtset platvormi, mille suund oleks tõe ja paranemise nimel, mitte killustatud ravimite hüvitusplaanide või maksude vähendamiste nõudmiste nimel. Huvitav argument, mis võiks edasi liikuda interneti kommentaatorite hulgast peavoolu peegeldava meedia käsitlusse, ühiste huvide saavutamise, kui mitte kompromissi leidmise nimel.