Raske uskuda, aga nii ta on. Peaaegu tosin aastat pärast punase impeeriumi lagunemist arvestavad eesti poliitikud ikka nõukogudeaegsete repressiivorganite töötajatega — kui mitte arguse, siis ikka ettevaatusega. Nagu tuleks ikka KGBd karta. Teame, et ettevaatus on tarkuse ema, aga kui minevikus toimepandud tegude kuritegelikkust ning nende eest iga rahvusvahelise seaduse järgi ettenähtud ranget karistust ei soovita maksma panna, siis tuleb küsida, miks. See, et N. Liitu enam ei eksisteeri, pole piisav vabandus. Jahitakse ju ikka pea 60 aastat tagasi sõja kaotanud ühe rezhiimi „kuritegelasi“.
Isamaaliit on katsunud Eestis vähemalt piirata, kui mitte otse keelata endiste repressiivorganite töötajate vaba voli, seda demokraatlikus ühiskonnas. Paraku aga ei näe teised eesti poliitikud ilmselt asja samast vaatevinklist.
Möödunud nädala teisipäeval kukkus Riigikogu menetlusest välja Isamaaliidu poolt esitatud eelnõu, mis oleks keelanud endiste Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB allorgan) töötajate ja salajaste kaastöötajate (nuhid, koputajad) kandideerimise parlamenti ning kohalikesse volikogudesse. Teisisõnu, inimesed, kelle koostöö repressiivorganitega on tuvastatud, ei tohiks saada isegi võimalust olla rahvaesindajad. Teame vägagi hästi, et isikliku mandaadi saavutavad vaid vähesed, endised KGB-lased pääseksid erakonna reastuse järgi nii võimalikult Toompeale.
Paraku oli isamaaliitlastele ületamatuks 55 parlamendiliikme vastuseis — 101-st hääletas just nii palju neid eelnõu esimese lugemise lõpetamise vastu. Seaduslikult ei ole niisiis tõkkeid KGB-laste valimiseks.
Eelnõu esitlusel Riigikogus juhtis Isamaaliidu esimees Tunne Kelam oma kõnes tähelepanu sellele, et on tegemist põhimõttelise probleemiga. Kelam ning Isamaaliit leiavad, et juriidiliste tähenärimiste, vormiliste ettekäänete taha peitumine ei lahenda põhiolustikku. Riigikogus esitatud küsimused eelnõu debati ajal paistsid kinnitavat laialt levinud hoiakut, et KGB-lased ei tohiks olla valitavates kogudes. Kinnitada seaduslikult keeld nende kandideerimiseks, oleks seda lahendanud, aga võta näpust. KGB-l ikka pikk käsi.
Nagu Kelam ise väga mõistlikult, samas aga sellega alla kriipsutades üht põhiprobleemi Eesti demokraatias, ütles oma kõnes: „Oleks naiivne lohutada ennast sellega, nagu teeksid valijad ise vahet meie mineviku pärandiga seotud isikute hindamisel.”
No kui need valijad teaksid valimiskasti ette astudes seda, et KGB-lasi pole lubatud kandideerima, siis seda muret poleks. Riigikogu enamus arvas siiski teisiti. Valijast targemad, eks ju?
Kas mälu on tõesti nii lühike? Ei taha uskuda. Keerlevad argumendid meelelahutusliku tegevuse keelamise ümber 14. juunil. Tobe on sellist keeldu isegi esitada, aga see näitab, et me pole unustanud.
Juhiksin, nagu Kelamgi oma kõnes, tähelepanu sellele, et 18. juuni 2002.a. Riigikogu avaldus määratles selgelt nõukogude repressiivorganite poolt toimepandud tegude kuritegeliku iseloomu. Need kuriteod on aegumatud, sõnas Kelam. Veel — kui Riigikogu leiaks Isamaaliidu ettepanekust paremaid lahendusi, siis minnakse kaasa, toetatakse.
Rõhutaksin siin Kelami kõne naela: „Poliitikute ülesanne on saata selge signaal ühiskonnale, et aeg üksi ei muuda sooritatud kuritegude olemust.”
Kahjuks 55 parlamentääri, erinevate sulgede ja värvidega, ühinesid Isamaaliidu eelnõu vastu.
Nagu nöögiks siis tuli arvestada järgmisel päeval, 14. mail, avaldatut. Kaitsepolitsei avalikustas sajakonna KGB teenistuses olnud inimese nimed. Neile oli antud teatud amnestia võimalus — umbes selline, nagu USA pakkus omal ajal Vietnami sõjast eemalehoidnutele ehk draft-dodgeritele. Vahe on aga suur. USAs hoiduti sõjast, Eestis toetati terrorirezhiimi.
Nimekirjas ei olnud BNS-i lühiuudise kohaselt ühtegi avalikkusele tuntud nime. Pole see ka uudis, kuna parimad nuhid ja koputajad tegutsevad hallis vines, anonüümsuses. Ei töötavat ka keegi nimetatuist mingis Eesti riigiametis. Ka see pole ime.
Nimekiri on saadaval Riigi Teataja elektroonilises väljaandes — www.riigiteataja.ee (Tuleb vaadata 14. mai). Seda ise uurides panin tähele, et sajakonnast nimest oli vaid käputäis inimesi puht-eesti nimedega. Valdavalt olid nad venekeelsed; kui eestipärane eesnimi, siis perenimi ikka slaavi oma. Vaid üks erand — AS Tallinn Sadama juhatuse esimehe asetäitja nõunik Pearn Ärma, kes oli kunagi kuulaja Feliks Dzerzhinski nimelises julgeoleku komitee kõrgemas koolis, siis töötas 1975. aastast piirivalves luureohvitserina ja 1986—1991 oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 9. grupi vanem.
Hea küll, endine KGB-lane teenib magusal kohal Eesti ühes edukamas ja rikkamas ettevõttes tänapäeval sissetulekut. Kuid näiteks Ärmat ei sooviks küll näha Riigikokku kandideerimas.
Isamaaliidu poolt esitatud eelnõu oli oluline võimalus puhastada riigiladvikut — keelustades KGB-lastele sinna juurdepääs. Riigikogu ei nõustunud.
Lõpetaksin veelkord Kelami kõnele viidates. Tunne Kelam tuletas meelde üht juhtumit Narva volikogust, kuhu valiti keegi Valdek Lans (endise nimega Vadim Domilov). Tehti kindlaks, et Lans/Domilov oli andnud väära süümevande oma minevikust. Aga riigi käed olid seotud.
Kuna KGB toimikud evakueeriti „õigel ajal” Moskvasse, siis on isegi „ajaloo tõele” põhinemine pea võimatu.
Nõukogude Liidu „õigusjärgne riik” pole andnud mingisugust poliitilist hinnangut oma eelkäijale. Kommunismi kuritegusid pole mõistetud hukka. Selline poliitika on sealpool Peipsit ja Pihkvat arusaadav. Miks aga Toompeal ei esitata tõkkeid KGB-laste vastu, jääb arusaamatuks. Paistab, et Dzerzhinski järglaste pärandit vähemalt Eestis nii naljalt ümber tõugata ei saa, kui seda sai Raudse Feliksi ausambaga, Moskvas. Mälestus ja hirm jäävad ikka. Poliitikutel peaks olema häbi.
Kommentaar: KGB pärand ei taha kuidagi ära minna
Arvamus
TRENDING
