Trivimi Velliste
Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
(Alljärgnev kirjutis on ajendatud 14. märtsil Eestis tähistatavast emakeelepäevast ja äsja alanud muinsuskaitsekuust).
Nimedel on oma maagia. Maagia, mis avaldub nime kõlas, tähenduses, ajaloos, mõtteseostes. Enamik nimesid on vanad või väga vanad. Järelikult on nad esiisade pärand. Kui 17 kevadet tagasi lahvatas Tartus muinsuskaitseliikumine, kerkis küsimus, kui avar õieti on muinsuse mõiste. Tookordne Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu liige Lennart Meri soovitas tõlgendada muinsust võimalikult suuremeelselt.
Nii oligi Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) esimesel tegevusaastal selle üheks kandvamaks ja rahvarohkemaks ürituseks Keeleloits sügisesel Tallinna Raekoja platsil. Samal ajal loitsiti eesti keele kaitseks ka Tartus, Stockholmis ja Torontos. Rahvas, kes hakkas vabanema kaks inimpõlve kestnud võõrast ikkest, tajus justkui vaistlikult, et emakeel on eriline aare, mida tuleb üheskoos hoida ja kaitsta.
Eestlase sisemine põlgus
Nüüd, tagantjärele, mõeldes Nõukogude aastatele ja aastakümnetele, peame tunnistama, et poolvarjatud-poolavalik vastupanu venestamisele ja nõukogulikule labastamisele oli tegelikult üsna tõhus.
Edu üheks saladuseks oli kahtlemata eestlaste üldlevinud põlgus ja sisemine üleolek idast tulnud valitsejate vastu. Eesti kultuuri peeti ülemaks vene – õigemini nõukogude vene kultuurist.
Kunagine Tartu muinsuskaitse ühenduse esimees Tõnn Sarv kirjutas ajalehes, et eestlaste üleolev ülbus vene kultuuri vastu on naeruväärne. Ma arvan, et Tõnn Sarvel on õigus, kui peame silmas igavikulist vene kultuuri. Tookordsed eestlased pidasid – meie pidasime! – silmas aga ju nõukogude vene olmekultuuri, töökultuuri jne.
Olgugi et vene ajal tuli eesti keelde ohtralt russitsisme, millest mõned on tänapäevalgi kasutusel (näiteks pakaa!), jäi nende tervikmõju ometi pinnapealseks.
Kahte harusse kasvanud puu
Mäletan, kuidas aastakümneid tagasi soome-ugri kongressi aegu sõitsime bussiga Tallinnast Tartu. Kui me lähenesime Tähtvere pargile, osutas giid paremale ja ütles: „Siia tulevad EPA uued korpused.” Mäletan USA keeleprofessori Ilse Lehiste küsivaid silmi. Temale jäi see lause arusaamatuks, sest sõjaeelses Eestis tähendas „korpus“ midagi muud. Juhtum on sobiv illustreerimaks, kuidas Karl Ristikivil oli õigus, kui ta nimetas külma sõja aegset eesti rahvast kahte harusse kasvanud puuks. See peenem, võõraste maade kohal kõrguv haru oli puhuti tugevam ja viljakandvam.
Nüüd on eesti rahvas jälle üks – kui on! Palju on räägitud sellest, et praegu teeb inglise keel kiiresti ära selle lagundamistöö, millega vene keel pikka aega hakkama ei saanud. Sellest, et eestlane vaataks inglise keelele ülevalt alla, ei saa ju juttugi olla. Ei peagi. Kuid ärgem vaadakem ka alt üles!
Toompea pole Westminster!
Mõni aeg tagasi kirjutasid ajalehed ühest uurimusest, mille kohaselt eelistaksid eesti noored taskutelefonis ingliskeelset teksti eestikeelsele – peaasi, et saab odavamalt. Ma ei tea, kui tõsiselt seda uurimust tuleb võtta. Küll aga tean, et mul endal on tulnud Riigikogus sõdida sellise parasiitpöördumisega nagu „spiiker”. Olen pidanud kolleegidele meelde tuletama, et Toompea pole Westminster.
Keel ja selles sisalduvad nimed on ülioluline osa meie olemisest ja ka meie olemusest. Kui me hakkame kasutama teistsugust keelt ja teistsuguseid nimesid, muutume ka ise teistsuguseks – muutub meie olemus.
Dejevo jäi ainsaks
Ainus vene kohanimi, mille mina Nõukogude ajal ENSV maakaardilt avastasin, oli Dejevo Saaremaal Karujärve ääres. Kohanimede puhul on eestlane muidugi palju alalhoidlikum kui isikunimede puhul. Seda on kerge mõista, sest isikuid sünnib aina juurde, uusi kohti mitte eriti. Isikutele pannakse aina veidramaid nimesid. Küllap peegeldab see ilming midagi eestlase hinges ja teadvuses. Mis täpselt see midagi on, seda ma ei tea. Ma ei oska sellele nime anda.
Kohanimede maagiline võlu seisneb selles, et enamasti on nad tõesti väga vanad. See tähendab, et neid nimesid on lausunud väga paljud suud väga paljude inimpõlvede vältel. Kohanimed on ladestunud kultuuri kiht kihi haaval ja ilmutavad end vaimuelu erinevates tahkudes – kirjanduses, teatris, muusikas, filmis, kujutavas kunstis. Kohanimed hõljuvad kõikjal. Nende väärtust tasub mõista, nende ehedust tasub hoida. Hea on, et nad on ka seadusega mõnevõrra kaitstud.
Mida tähendavad sõnad Pihkva ja Moskva?
Mind on kummitanud kohanimi Moskva. See on maailmas üpris tuntud linn, mis tekitab inimestes mitmesuguseid mõtteseoseid. Ka eestlaste jaoks on ta olnud teatav sümbol. Kuid küll oleks põnev, kui keeleteadlased muugiksid lõplikult lahti selle nime tähendusliku koodi. Mis on selle nime etümoloogia, s.t. päritolu? Kas see põlisele soome-ugri alale rajatud peaaegu 1000aastane linn tähendab meie keeles tõesti „mustveed”?
Samuti huvitab mind naabrusnimi Pihkva. Ka see vana linn on rajatud soome-ugri alale. Kas Pihkva pole mitte vanem nimi kui slaavlaste Pskov? Elasid ju meie hõimud seal ammu enne slaavlaste tulekut. Nende asulal pidi ju mingi nimi juba enne olema. Kui vana on nimi Pihkva ja mida see tähendab? (Kui vana on Peipsi ja mida see tähendab?) Kohtasin hiljuti Pikva mõisahärrat Lõuna-Harjumaalt ja mõtlesin, kas Pikva ja Pihkva on tähenduslikult kaks täiesti erinevat sõna või on neil tihe tähenduslik seos.
(Järgneb)
Kommentaar: KOHANIMEMAAGIA (1)
Arvamus
TRENDING
