Trivimi Velliste
Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
(Algus Eesti Elus nr. 10)
Naabrusnimed on tähtsad
Naabrusnimed on osa meie keeleruumist, olgugi et tähistavad paiku, mis asuvad Eesti piiri taga või teinekord üsna piiri peal. Eestlased peaksid neid au sees hoidma ja ajalehed peaksid neid kasutama.
Läinud suvel kirjutati palju „Võnnu lahingu aastapäeva tähistamisest Cesises“. Vaesed kirjatsurad! Nad pole aru saanud, et Cesis on ikka veel seesama Võnnu.
Muide, Võnnu kohanime kohtab ka mitmel pool Eestis – Lõuna-Tartumaal, Läänemaal. Mida Võnnu tähendab?
Päris Eesti piiri ääres on sellised kohad nagu Heinaste, Ööbiku, Hopa. Milleks siis kirjutada Ainazhi, Ipiki, Ape? Vene aeg püüdis meid eestipärasest võõrutada – ka Jaanilinnast, Oudovast ja – uskumatu küll – nüüdne Vene valitsus isegi Petserist! Vene diplomaadid nimelt sunnivad meid alla kirjutama uue piirilepingu eestikeelsele tekstile, milles leiduvad „ametlikud eestikeelsed” kohanimed Petsorõ ja Pskov. Kas saab midagi veel skandaalsemat välja mõelda?! See veel puuduks, et me hakkame ütlema Petshorõ… Kas inimestega, kes teavad meist paremini, missugune meie kirjakeel peab olema, saab üldse mingeid lepinguid sõlmida?
Silmatorkav naabrusnimi ja eksonüüm on ka Peterburi, mida eesti rahvas tarvitab juba palju inimpõlvi. Seda totakam on olnud iseseisva Eesti Vabariigi Ida-Viru maakonnas, näiteks Jõhvi linna servas lugeda teeviita: SANKT PETERBURG 190 km
Mis pagana Sankt Peterburg?! Peterburi pole mitte üksnes poole lühem ja neli korda suupärasem, vaid – mis peamine – eestlane on seda pruukinud vähemalt neliteist inimpõlve. Arvan, et Keeleinspektsioon võiks sellise teeviida juures veidi piitsa viibutada.
Olen kuulnud ka ettepanekuid, et Eesti teeviitadel tuleks Riia asemel kirjutada Riga —, muidu ei saavat turistid jt väliskülalised aru, mis linnaga tegu. Peame ikka peale passima, et me oma euroga liiga hoogu ei läheks!
Terbata ja Igaunija on kaja meie muinaskeelest
Minule on sümpaatne, et lätlased ütlevad Terbata ja Pernava. Samuti Igaunija. Terbatas on ju säilinud muistne Tarbatu ja Igaunijas – Ugandi. Keel konserveerub välismaal paremini. Panin seda oma nooruses tähele Kaukaasias Salme külas, kui majaperenaine pakkus oma koerale päevalilleõliga segatud tomatisalatit ja vestles koeraga justkui 19. sajandi võru murdes.
Mulle meeldib väga, et nüüd on jälle üldises käibes Liivi ja Põhjalaht (mitte Riia ja Botnia laht). Julgemalt tuleks kasutada Äänisjärve ja Ilmjärve, samuti Ojamaad. Mina ei kuule Saaremaal muud kui Gotland ja Gotland! Käiu toodi ikka Ojamaalt…
Mulle ei meeldi aga mitte üks raas, et mõned soomlased on hakanud Viro asemel ütlema Eesti, arvates, et määrivad sellega meile mett moka peale. See on puhas narrus, samasugune, kui nad loobuksid väljendist „Matkustamme Ruotsiin” ja hakkaksid selle asemel ütlema “Matkustamme Sverigeen”. Või hakkaksime meie ütlema: "Sõidame Suomisse!"
Heinaste ja Peterburi peavad jääma!
Peeter Päll kirjutab oma väärtusliku „Maailma kohanimede” leksikoni saatesõnas: rahvusvaheliselt on peetud väga soovitavaks, et eksonüümide hulka ei suurendataks, vaid pigem vähendataks. Ma suudan leppida selle lause esimese poolega – ärgu suurendatagu jah! Aga ma ei lepi vähendamisega! Heinaste, Riia, Võnnu, Pihkva ja Peterburi peavad jääma!
Mis puutub Genuasse ja Paduasse, siis need saksapärasused on meil nii sügavalt juurdunud, et ei tohiks kedagi häirida. Algupärased Genova ja Padova kõlavad maakeeli üsna võõralt. Üldse, mis puutub saksa snitti, siis seda võiks tänases Eestis rohkem olla – vastumürgiks kõikjal laiutavale anglo-saksi hollywoodlikkusele.
Ajalehtedes on tihti juttu Gruusiast. Pressiteadetes kinnitatakse vahel, et see või teine lendas Georgiasse. Ei tea, kas meil kunagi kasutusel olnud maanimi tõrjub venepärase Gruusia uuesti välja? Nad ise nimetavad oma maad Sakartvelo'ks.
Külanimed ärkavad ellu
Kui ma omal ajal töötasin Sirbi toimetuses, oli üheks valusaks kõneaineks paljude põliste eesti külanimede kadumine nõukoguliku reformi tõttu. Mäletan, kuidas räägiti sellest, et võimalikult kõik kaduvad külanimed peaksid jõudma ENEsse. Nii loodeti, et nad ei kao päriselt, vaid entsüklopeediasse raiutuna säilivad rahvuslikus mälus. Ja ehk tulevad kunagi paremad ajad, mil Eesti külad ja külanimed ärkavad jälle ellu.
Ma ei julgeks väita, et praegu on head ajad, aga pisut paremad ehk küll.
Külade elluärkamine on vaevaline. Kuid parem on lugu külanimedega – neid pole unustatud, nad elavad edasi.
Kommentaar: KOHANIMEMAAGIA (2)
Arvamus
TRENDING
