Briti Columbias möödus hiljuti aasta, kui teatati suurtest eelarvekärpimistest, mida peetakse üheks suuremaks Kanada ajaloos. Provintsi riigitöötajate ja tööliste ühendused märkisid seda aastapäeva nüüd uudistekonverentsiga, kus tõid välja nimetatud kärpimiste negatiivset mõju paljudele inimestele ja avaldasid soovi selle ümberpööramiseks.
Umbes samale ajaperioodile langes ka Briti Columbia peaministri Gordon Campbell’i ebameeldiv intsident Hawail puhkusel olles, kus ta alkoholi tarbinuna autoroolis vahele jäi. Ja kuigi ta esines paar päeva hiljem sügava kahetsusega toimunu üle, vabandusega ja lubadusega enam mitte kunagi nii teha, lootes rahva usaldust tagasi võita, arvasid mitmed, et sellest pole ometi küllalt.
Nii seostasidki ühenduste esindajad seda ja aastatagust eelarvekärpimist, pannes peaministrile südamele, et seoses selle intsidendiga oleks aeg plaan ümber mõelda — millistel sündmustel teisalt vaadates ei pruugi küll kuigi palju seost olla.
Poliitik ja tööväline elu
Rahva hulgas läbi viidud küsitlused tõid välja, et umbes pooled provintsi elanikud pooldasid peale purjuspäi autojuhtimist peaministri tagasiastumist provintsi eesotsast, teine pool aga arvas, et ta peaks jääma.
Siiski, kui arutleda riigi juhtimise ja eraelu üle, tekib alati küsimus, kas need kaks tuleb hoida lahus või vaadelda koos — kui poliitik on avaliku elu tegelane, kas peaksid ka tema väljaspool tööaega toimunud tegevused olema ajakirjanduse-rahva luubi all või peaks inimesel selles osas olema õigus privaatsusele. Vastavad küsimused kerkivad aeg-ajalt kahtlemata üles igas riigis ja küllap on ka seisukohad selles vallas vägagi erinevad. Meenutagem kasvõi Eestis toimunud vastavaid juhtumeid, millest on kasvanud välja päris laiaulatuslikud skandaalid.
Nii väitiski Campbell, et kuna intsident juhtus tema puhkuse ajal, ei pea ta vajalikuks tagasiastumist, millega nõustus ka suur osa provintsi elanikke. Märtsikuus aset leidev kohus otsustab, kuidas seadusrikkumine lahendatakse.
Nimetatud skandaal lahvatas taas Kanadas temaatika purjuspäi autojuhtimise kohta — press tõi välja andmeid probleemi tõsiduse kohta, mis pole enam küll nii hull kui aastakümneid tagasi, ent ometi on viimastel aastatel vastavad arvud tõusujoonel. Siiani on purjuspäi autojuhtimine vägivaldsete surmade ja vigastuste põhjustajana esikohal ning juhtival kohal noorte inimeste surmades.
Olukord on aga tunduvalt paranenud kui see oli 1980-ndatel aastatel, kui oma laialdast tegevust alustasid mitmed liikumised, nagu Mothers Against Drunk Driving jmt., politsei hakkas suurema teravusega jälgima vastavat olukorda teedel, alguse said mitmed vastavad kohtuasjad pidude organiseerijatele, baaripidajaile jmt., kes oma klientidele-külalistele ülemääraselt alkoholi pakkusid. Kogu see tegevus kandis ka igati vilja ning purjuspäi autojuhtimine kahanes märgatavalt — kas siis hirmust vahele jääda ja ebameeldivustesse sattuda või tõesti kõrgendatud teadlikkuse läbi. Nii vähenesid tol aastakümnel alkoholiga seonduvad autoõnnetused kogunisti 30% võrra, mis on ju äraütlemata suur protsent, järgneval aastakümnel vähenes see veelgi.
Tegelikult on ju vahe suur, kas autorooli istub palju vägijooki pruukinud nooruk, et sõpradega lõbusõidule või rohkema alkoholi järele minna, või kogemustega roolikeeraja, kes tõepoolest pisut lubatud limiiti ületas, kuid kelle oskused selle all vaevalt kannatavad. Seadus on aga kõigi jaoks ühene — Kanadas on lubatud alkoholimääraks veres 0,08%, mis kehtib alates 1969. aastast, ent sageli on raske ühtmoodi määratleda alkoholi mõju, kuna see varieerub suuresti olenevalt inimesest — rolli mängivad nii vanus, kehakaal, meeleolu kui ka mitmed muud tegurid, mida ise võib-olla ei pruugigi alati tähele panna. Organisatsioon MADD teeb juba mõnd aega lobby-tööd, et vastavat limiiti alandada 0,05% peale, nagu see on näiteks Austraalias ja Hollandis.
Linnajagu inimesi
Ühest möödunud aasta küsitlusest selgus, et 86% kanadalastest peab alkoholi mõju all autojuhtimist väga tõsiseks probleemiks. Üle 7% küsitletuist tunnistas, et on seda ka ise teinud. Iga vastav tegu ei lõpe kaugeltki mitte õnnetusega.
Kuigi Kanada provintsides on ka karistused purjuspäi autojuhtimise eest mõnevõrra varieeruvad, on see ometi igal pool hukkamõistetav tegu.
Kui alkoholi pruukinud inimese autorooli istumist peetakse vast kõige suuremaks patuks, siis on olemas ka mitmeid teisi autojuhi adekvaatsust mõjutavaid seisundeid ja tähelepanu kõrvale viivaid tegevusi, millest paljud seadusega reguleerimata ja rohkem autojuhi enese südametunnistuse asi. Kahtlemata vähenevad ka vanuse kasvades inimese reaktsiooonid, halvenevad nägemine ja kuulmine ning kontsentratsioon, millest ka meie lehe veergudel palju juttu olnud. Ja need mobiiltelefonid, mis ühest küljest autos nii vajalikud, teisalt jälle segavad...
Seadus ja südametunnistus
Samas ei saa seaduste kehtestamisega kahtlemata võimalikke õnnetusi ära hoida, ent inimese psühholoogia on juba nõnda korraldatud, et südametunnistusele koputamisest enam aitab siiski asjade seadusega paika panemine ja soov mitte vahele jääda.
Kui pöörduda tagasi loo alguse juurde — poliitik ja tema töised tegemised ning eraelu, siis jäävad siin kahtlemata otsad lahti. Üks asi on sõna otseses mõttes eraelu, millesse teistel asja olla ei tohiks, teine aga seaduse murdmine. Seadused on täitmiseks, teab igaüks, kuid samas on ka vana tõde, et eksimine on inimlik. Avaliku elu tegelaste igapäevasammud on ehk hoolsama jälgimise all kui tavakodaniku omad.