Ülo Mattheus, Raadio Vaba Euroopa
Riigikogu võttis neljapäeval vastu Erakonna seaduse muudatused, mis peaksid tooma selguse erakondade rahastamisse ja vähendama korruptsiooniohtu. Muudatuste kohaselt ei tohi äriettevõtted enam erakondadele annetusi teha.


Vastuvõetud seadus tagab parlamendis esindatud erakondadele stabiilse rahastamise ligi 60 miljoni krooni ulatuses aastas ja jagab näpuotsaga ka vähem edukatele erakondadele. Ilmselt siiski ei ole uued seadusesätted poliitilise korruptsiooni vältimiseks veel kaugeltki piisavad.

Oodatult on Erakonnaseaduse muudatused põhjustanud vastakaid arvamusi. Kuna Eestis ei ole avalikuks tulnud ühtegi suurejoonelist korruptsioonijuhtumit, mis selgelt põhjendaks erakondade rahastamist puudutavate piirangute ajakohasust ja vajalikkust, tekib paratamatult küsimuse, miks just nüüd ja nii suure käraga või mis asju selle seadusega siis ikkagi aetakse.

Eelkõige tagavad uued seadusesätted parlamendierakondade stabiilse rahastamise ja vabastavad nad tülikatest sekeldust ettevõtjatega, et neilt erakonna kassase raha kaubelda.

Isamaaliidu liikme Andres Herkeli hinnangul ongi see seadusemuudatuste tegelik eesmärk, nagu ta tõdes neljapäeval Riigikogu kõnepuldis. Seega oleks korruptsioonivastane võitlus sellele eesmärgile vaid kauniks katteks. Herkeli arvates avab eelnõu tegelikult tee uskumatuteks manipulatsioonideks.

Kui küsida, mis on tegelikult Eesti tänane probleem seoses korruptsiooniga, siis peitub see eelkõige kurvas tõdemuses, et nii siseminister kui ka justiitsminister teavad korruptsiooni olemasolust vaid ajakirjanduse vahendusel – nii kinnitasid nad Raadio Vaba Euroopale antud intervjuudes.

Uurimisorganid ühtki tõsisemat korruptsiooni juhtumit paljastanud ei ole, vaid tegeletud on peamiselt ajakirjanduses avaldatud materjalide kontrollimisega. Tulemuseks on tavaliselt tõdemus, et viidatud teol või tehingul puudub kuriteo koosseis. See kõneleb sellest, et ükski uurimisorgan ei ole täna ilmselt veel suuteline süvenema korruptsiooni tegelikesse keerdkäikudesse.

Üks marginaalsemaid näiteid pärineb kohalikest valimistest 2002. aastal, kui Tallinnas monopoolsed õigused saanud reklaamifirma Unicom pani endale kuuluvatesse bussiootepaviljonidesse üles Keskerakonna valimisplakatid.

Reklaampinna kasutamise õigus nende kahe nädala jooksul kuulus vastavalt lepingule Tallinna linnale, mis üldjuhul kasutas seda pinda heategevuslikuks otstarbeks linna üldistes huvides.

Erakonna toonase peasekretäri Küllo Arjakase sõnul Äripäevale oli “plakatite ülespanek Unicomi algatus ning nendepoolne tunnustus linnaosavanematele, kes oma linnaosa inimeste mugavuse ja tervise peale mõtlesid.” (ÄP 04.10.2002)

Ühtegi seadust selle tehinguga ei rikutud, reaalset raha sellega ei liikunud, kuid ometi sooritas, Unicom “heategevusliku” teo, millega Keskerakond sai Äripäeva hinnangul kasu 230.000 krooni.

Niisiis ei takista annetuste keelamine kaugeltki nende tegemist või oma tänulikkuse näitamist. Kui valitsuskoalitsioon koos Keskerakonnaga otsustas kõnealust seadust toetada, kõneleb see muuhulgas sellest, et oma ametlikes aruannetes pole erakondadel midagi varjata.

Ja kõneleb ilmselt ka sellest, et tegelikkuses ei muutu mitte midagi ning ärimaailma ja poliitika vahelt võib ka tulevikus leida hämaraid seoseid.

Kuidas raha tegelikult liigub või kuidas töötavad võimuhoovad, selle selgitamiseks pole Eestis seni piisavat haldussuutlikkust või ka uurimisorganite tahet. Seda tahet pärsib esiteks tõsiasi, et ükski juhtiv ametnik pole täna kaitstud poliitiliste repressioonide eest.

Teiseks tuleb tõdeda, et Eesti ametkonnad ja erakonnad on omavahel liigagi tihedalt põimunud. Seetõttu ei ole tõenäoliselt ka karta, et lähiajal võiks puhkeda samas mastaabis skandaal nagu Saksamaal, kus Kristlik Demokraatliku Partei hämarad rahastamisskeemid hävitasid legendaarse liidukantsleri Helmut Kohli maine.

Lisaks vähesele haldussuutlikkusele väga keeruliste skeemide uurimiseks puudub Eestil ka piisav enesepuhastusvõime ja kriitikameel korruptiivseid tehinguid läbi näha ja neid vastavalt hinnata.

Märkmed: