Uue paavsti Benedictus XVI ametisseõnnistamine 19. aprillil kõigi aegade suurimate rahvahulkade osalusel oli kindlasti rõõmusõnumiks sadadele miljonitele katoliiklastele. Kuid arutlused selle ümber, mida temalt ootab mitte üksnes katoliiklik, vaid kogu kristlik maailm, ei saa mööda ühest karmist realiteedist: et uue kirikupea kodumandrit, Euroopat, on vallanud usukriis. Mida suudab Vatikani valitseja selle vastu ette võtta?

Euroopas on juba möödunud suvest saadik olnud tulipunktis küsimus: kas aktsepteerida ristiusku lääne, sh. ka Euroopa kultuuri ühe olulise komponendina? Esialgne vastus on „ei“. Sellele on lisandunud rida teisi probleeme, mille lahendamine eeldab kas ühel või teisel viisil Jumala tunnustamist või mittetunnustamist. Siin võiks esile tõsta kolme tähtsamat.

1) Demograafiline probleem: Euroopas on toimumas „demograafiline enesetapp“, väidab kadunud paavsti Johannes Paulus II biograaf George Weigel. Selle peapõhjuseks on Euroopa kultuuri radikaalne ilmalikustumine ( secularization), st. keeldutakse tunnustamast ristiusu transtsendentaalsete („mitte-siit-ilmast-pärit“) elementide nagu Kristuse armuõpetuse või abielu pühaduse reaalsust. Weigeli viimane raamat„The Cube and the Cathedral“ (Kuup ja katedraal) vastandab tänapäeva eurooplaste radikaalselt ilmalikule, sageli otse usuvaenulikule hoiakule keskaja usklike suurejoonelise vagaduse (nagu seda sümboliseerib Notre Dame, Jumalaema kirik Pariisis). Raamat on praegu enim kommenteeritud teoseks ameerika kirjandusturul.

Weigeli järgi on eurooplaste ennast-täis ilmalikkus põhjuseks, miks nende perekonnad jäävad üha väiksemaks ja kogu Euroopa algrahvastik on praktiliselt välja suremas. Just Johannes Paulus II matusepäeval avaldas Euroopa Liidu Statistikaamet prognoosi, et viie aasta pärast hakkab surmajuhtumite arv Euroopas ületama sündide arvu. See ongi see „demograafiline enesetapp“, ütleb Weigel oma teoses, lisades: „Euroopas toimumas see, et üks terve manner — jõukam ja tervislikum kui kunagi varem — keeldub loomast inimkonna tulevikku selle kõige algelisemal kujul, nimelt — keeldub sünnitamast uut sugupõlve.“

Siin on inimene võtnud enda kätte Looja töö annulleerimise, mida juba vanad kreeklased pidasid raskeks patuks (nimetades seda hubris’eks).

2) Bioeetiline probleem: Ameerikas põhjustas viimastel nädalatel teravaid vaidlusi Terri Schiavo juhtum. Raske kesknärvikava vigastusega naine, näiliselt veel vaid võimeline vegeteerima, lasti nälga surra „humaansel, valutul viisil“, kui kohtuotsuse põhjal lõpetati ta elushoidmine toidu- ja joogijuhade eemaldamisega. Terri sõbrad kaitsesid ta õigust elule mh. väitega, et eutanaasia (halastussurm) anastab Jumala prerogatiivi otsustada inimese elu või surma üle. Sellele seisukohale leidus toetust ka Kongressis, kuid edasikaebuseks ei antud enam võimalust. Washington Times’i kolumnist Suzanne Fields leiab, et moodsa biomeditsiini vahendid, mis aitavad surma edasi lükata — nagu elundite asendamine või kloonimine, geenide ümberpaigutamine, aga samuti ka beebide soo muutmine enne sünnitust vms. — on sissetungimine aladele, mida varem loeti Jumala domeeniks (WT, 18. aprill.)

3) Modernismi probleem: inimese sissetungidel Jumala võimupiirkonda on olemas üks põhiline ühisnimetaja, ütleb Washington Post’i filosoofiline kolumnist George F. Will, kirjutades 17. apr. lehes: „Väljakutset, mille ees (risti)kirik nüüd seisab, võib iseloomustada üheainsa sõnaga — modernism. Kirik jutlustab, et vabadus seisneb Jumala tahte kohaselt elatavas elus, nii nagu see on avaldunud ilmutuses ja tõlgendatud kiriku poolt. Modernism aga õpetab, et vabadus seisneb üksikisiku suveräänses tahtes, mis oleneb vaid tema isiklikust äranägemisest, on spontaanne, tingimusteta, puutumatu ja ise ennast legitimeeriv.“

Viimase lausega on Will kirjeldanud seda ideoloogiate vihmavarju, mille alla mahuvad kõik moodsas ameerika kolledzhis õpetatavad distsipliinid alates enesetunde tõstmise tehnikast ja lõpetades dekonstruktsiooniga. „Kõik on õige, kui ma tunnen, et see on õige,“ võiks olla selle lipukirjaks. Uus paavst on nimetanud seda „relativismi diktatuuriks“. Tema vastased hoiatavad aga, et Benedictus ise võib osutuda kui mitte just diktaatoriks, siis vähemalt paadunud konservatiiviks.

Kuidas leida sellest olukorrast teed kristluse kriisi lahendamise poole?

Märkmed: