Europarlamendi valimistulemused sunnivad küsima, miks oli Eesti hääletusosalus drastiliselt madalam Läti omast?

Eestis vaevus valimisurnide juurde minema ainult pisut üle veerandi hääleõiguslikest kodanikest (ca 27%), kuna Lätis hääletas 44% valimisõiguslikest kodanikest, mis arvukuselt vastab kogu Euroopa keskmisele tasemele. Kas siis Läti on kuidagi euroopalikum kui Eesti?

Fakt on see, et Läti sidemed Euroopaga on mitmeti tugevamad kui Eesti omad. Teisest küljest on aga Läti ja Euroopa suhetes üks silmapaistev puudus, mis teeb meie lõunanaabrist ainulaadse maa Läänemere rahvaste peres. Vastupidiselt eestlastele ja leedulastele puudub lätlastel selline naaberrahvas, keda nad võiksid vaadelda oma n.-ö. suurema vennana ja teataval määral eeskujuna, nagu eestlastele on Soome (ja uuemal ajal ka Rootsi) ning leedulastele Poola.

Ajalooliselt ja etniliselt kuuluvad lätlased indo euroopa rahvaste perre koos slaavlaste ja germaanlastega. See tähendab, et nad on keeleliselt lähemal venelastele, hollandlastele ja isegi kreeklastele kui nt. eestlastele. Teisisõnu: Läti moodustab osa sellest laiast Euroopa rahvate perest, mis on viimase paari tuhande aasta jooksul teised algasukad tõrjunud mandri piirialadele. Nende väljatõrjutute hulka tuleb arvata nt. baskid lõunas, keldid (iirlased) läänes ja soome-ugri hõimud Põhja Euroopas. Võib öelda, et Euroopa on täis lätlaste „suuremaid“ vendi, kuid ükski neist ei ole otse üleaedne. (Seda on muidugi Venemaa, kuid vaevalt peavad lätlased „krievisid“ (venelasi) eriti vennalikeks naabreiks.)

Meie soome-ugri keel on lätlastele struktuuriliselt niisama võõras kui vene keel eesti keelele. Kuigi leidub huvitavaid vastastikuseid laensõnu, on nende hulk siiski suhteliselt vähene ega võimalda oletada, nagu olnuks Eestil kunagi mingi domineeriv roll Läti suhtes. (Intrigeeriv on ometi, et lätlastel ja eestlastel on sama sõna („maja“) elamu jaoks, kuid lätlastele tähendab see ka „kodu“, kuna eestlastele oli muistsel iseseisvusajal „maja“ kõrvaltähenduseks ülemaaline kokkutulek ehk maapäev.)

Kultuuriliselt on Läti alati olnud orienteeritud Lääne Euroopale, mitte oma lähimatele naabritele nagu Eesti ja Leedu, rääkimata Venemaast. Balti riikidest on kõige homogeensem kultuuriorientatsioon olnud Leedul. Usuliselt on Leedu kristianiseerimisest saadik püsinud katoliku kiriku rüpes, poliitiliselt on ta tähtsa osa oma ajaloost olnud kas iseseisev või unioonis Poolaga (kokku üle 500 aasta), ja nagu Poolagi, prantsuse orientatsiooniga. Läti seevastu on nagu Eestigi ülekaalukalt protestantlik maa ja kui iseseisvusaeg välja arvata, siis põhiliselt sajandeid kestnud saksa orientatsiooniga. Küsigem nüüd veel kord: miks ikkagi hääletas läti rahvas märksa arvukamalt europarlamendi valimistel kui eestlased?

Julgen teha selle võibolla diletantliku oletuse, et osaliselt võis põhjuseks olla just see, et Lätil ei ole olnud kestvaid ajaloolisi, usulisi ega poliitilisi sidemeid ühegi oma vahetu naaberrahvaga. Võibolla tundsid lätlased, et mis puutub välispoliitilisse orientatsiooni, ei ole neil Euroopale mingit alternatiivi.

Selles tähenduses olid lätlased tõepoolest ilmsesti „euroopalikumad“ kui eestlased.

Märkmed: