Eesti rahvas on olnud sitke ja kange ajaloo vältel. Enne Põhjasõda (1700—1721) oli eestlasi umbes 500.000. Tollasel suurvõimul, Rootsil oli umbes 650.000 elanikku. Kui venelased Põhjasõja lõpupoole olid vallutanud Eesti territooriumi ja seal oma tapatalgud toime pannud, raporteeris vene väejuht Sheremetjev tsaar Peeter Suurele, et Eestist võis risti-rästi läbi sõita ja kusagil polnud kuulda ei kuke kiremist ega koera haukumist. Ellujäänud eestlased olid metsa varjule pagenud.

II maailmasõja alguseks oli eestlasi veidi üle miljoni, rootslasi aga 6,5 miljonit. Ilma Põhjasõjata võinuks Eesti elanikkond selleks ajaks umbes viiele miljonile kasvada. Nõukogude Liidu okupatsioon Eestis räsis uuesti eestlaste elupuu kallal. Kümned tuhanded küüditati Siberisse, kus paljud hukkusid. Kümneid tuhandeid hukati suvaliselt või lasti ebainimlikes oludes surnuks nälgida. Vaatamata kommunistlikule terrorile pigistati hambad kokku ja tehti antud oludes maksimum eesti keele ja kultuuri säilimiseks.

Umbes 70.000 eestlast põgenes selle terrori eest Läände, kus paljud püüdsid omakorda säilitada eesti keelt ja kultuuri, kuigi asuti laialipaisatud killukestena üle vaba maailma. Kahjuks oli ligi 50- aastase okupatsiooni tõttu kodumaast eemalviibimine teinud oma töö, sest vabasse Eestisse tagasipöördujaid oli oodatust palju vähem ning eesti keele kasutajaid ja kultuuritõrviku kandjaid välismaal aina väheneb.

Eesti on nüüd juba 16 aastat uuesti vaba ning meie kallis keel ja kultuur võivad vabaduses areneda. Eesti Vabariigi poolt loodud Kultuurikapital toetab nii eesti loovisikuid, olgu see kirjanduse, kunsti või muusika alal ja ka neid sportlasi, kelle märkimisväärsed, maailma tasemel saavutused Eestile au ja kuulsust toovad.

Üks põhiline tegur on aga selle suure vabanemisjoovastuse varju jäänud, või see vähemalt paistab nii, ja see on demograafia, ehk rahvastiku areng. Eesti iive on 1,4 last naise kohta. Selleks, et üks rahvas arvuliselt säiluks, on vaja 2,1 last naise kohta. Kui see iibe tegur (1,4) ei tõuse, siis 30-40 aasta pärast on eestlasi u. 650.000. Kui muudatusi ei tule, läheb sealt spiraal allapoole, kuni kaob see kriitiline mass, mis on vajalik eesti keele ja kultuuri säilitamiseks maailmas.

Majanduslikul, otseste leivamurede tasemel, tekitab säärane rahvastiku kahanemine veelgi tõsisemaid probleeme. Moodsates ühiskondades, mille hulka ka Eesti kuulub, kehtivad sotsiaalprogrammid, mis ühiskonna riskigruppe kaitsevad. Nende hulka kuuluvad vanaduspensionid, tervishoiu ja töötuse kindlustused, laste abirahad jmt. Tegelikud kogemused mitmetes riikides on näidanud, et iga pensionäri kohta on vaja vähemalt viis töötavat isikut, kelle tulumaksudest pensionid ja pensionäride tervishoid kinni makstakse ja muud programmid majandatakse. Eesti praeguse negatiivse iibe puhul kaob sääraste programmide majanduslik jalgealus.

Mis tunne on tulevaste põlvede Eesti kodanikel, kes tööle asudes näevad, et iga kahe või kolme töötava kodaniku kohta on üks pensionär, keda nende tulumaksud peavad üleval pidama ja nende tervishoiu kinni maksma? Kas see ei pane mitte mõtlema, et siia ma küll jääda ei taha, sest minu tulumaksukoorem ei lase mul palju enese peale mõelda!

Riigilaenudega sääraste programmide rahastamine on ju põhiliselt vargus, sest võlg tuleb kunagi tagasi maksta, mida peavad tegema alles hällis olevad ja veel sündimata generatsioonid, kellel ei ole mingit võimalust praeguste laenuvõtmiste osas kaasa rääkida.

Eesti iibe tõstmine ei ole mitte ainult naiste vastutus. Meestel on kohustus olla head perekonnaisad, et pakkuda naistele majanduslikku ja psühholoogilist tuge ning jagada töökoormat laste kasvatamisel.

Eesti rahval on palju märkimisväärseid rahvusvahelisi saavutusi nii iseseisvuse loomisel kui ka kultuuri ja spordi alal. Neid on saavutatud läbi ajaloo ahnete ja tapahimuliste naabrite kiuste! See on meie suur varandus! Kas me tõesti nüüd, kus Eesti on iseseisev vabariik ja võimalused on olemas selle kõige arendamiseks, mis meile armas on, oleme valmis seda ära andma, kantuna isiklikust mugavusest ja tühjast elunautimisest? Iibe küsimus peaks olema keskseks teemaks ja arutlusobjektisks Eesti ühiskonnas!

Märkmed: