Läbi aegade on ülikoolid olnud mitte ainult teadmiste jagamise kohaks, vaid ka institutsioonideks, kus inimesed said targemaks ja teadus arenes.
Täppisteadus nõuab hüpoteeside tõestamist katsete abil, mille kaudu jõutakse tõeni. Tänu sellele on täppisteadus tohutult arenenud ja inimkond on sellest palju materiaalselt kasu saanud. Humanitaarteadustes, nagu filosoofia, poliitika ja mõneti ka majandusteadus, seda võimalust ei ole. Nende alade tõed arenevad ja muutuvad mõttevahetuse korras. Nii mõnedki tõed kaovad aja jooksul ja asendatakse uutega, aga samuti võib valitseda mitu tõde korraga; tekivad erinevad koolkonnad. Selleks, et garanteerida täielikku mõttevabadust, kehtestati ülikoolides ametikoha valdusaeg, mis elimineeris võimaluse kedagi vallandada või karistada selle eest, et ta avaldas senitundmatuid või omapäraseid mõtteid. Tänu sellele on teadus tohutult arenenud ning inimkond sellest suurt materiaalset ja intellektuaalset kasu saanud. On ka arendatud teooriaid, mis hiljem on osutunud valeks.
Kui heita pilk ajalukku, siis leiame juhuseid, kus täppisteadus on põrkunud valitsevale dogmale ja teadlased on pidanud oma avastusi maha salgama või nende eest eluga maksma.
Kui itaallane Galileo oma maailmaruumi uurimise tagajärjel jõudis avastuseni, et maakera pole mitte universumi keskpaik, mille ümber päike ja tähed tiirlevad, vaid hoopis maakera tiirleb ümber päikese ja on üks planeetidest, pidi ta katoliku kiriku survel oma avastuse maha salgama aastatuhandeid valitsenud arusaama tõttu, et maakera on universumi keskpunkt. Galileo mõttekaaslane Giordano Bruno ei taganenud oma tõest, mille eest ta ketserina tuleriidal põletati.
Külma sõja üheks peamiseks võitlusrelvaks oli propaganda. N. Liidus, Puna-Hiinas ja teistes kommunistlikes maades kontrollis valitsus informatsiooni. Igasugune rezhiime arvustav teave ei jõudnud kodanikeni. Erandiks oli läänemaailmast lähetatud informatsiooni salajane kuulamine.
Demokraatlikes riikides valitses ja valitseb sõnavabadus, mis lubab igasugust infot levitada. Seda kasutas N. Liit üliosavalt ära, levitades valesid nii kommunistliku korra kui ka läänemaailma kohta ning kasutades selleks suuri ressursse. See propaganda leidis vabas maailmas soodsa kõlapinna tugevalt vasakpoolsete ajakirjanike ja akadeemikute hulgas. Sellega on seletatav ka tõik, et natside poolt 6 miljoni juudi mõrvamine on leidnud suuremat hukkamõistu kui seda vähemalt 10 korda ületavad kommunistide poolt toimepandud mõrvad. Natsiparteid on vabas maailmas keelatud, kommunistide parteid õitsevad edasi.
Kanadas on mitmetes ülikoolides olnud juhtumeid, kus parempoolse maailmavaatega kõnelejate esinemine on üliõpilaskonna survel tühistatud. Ülikoolide juhtkonnad põhjendavad seda asjaoluga, et nad ei suuda kõnelejate julgeolekut tagada. Vasakpoolse maailmavaatega kõnelejatel aga säärast probleemi ei ole.
Tegelik elu on näidanud, et kommunistlik majandusmudel ei tööta. Seda näitas N. Liidu kokkuvarisemine ja Puna-Hiina poolne kommunistliku doktriini rikkumine, mille kohaselt on turumajandusel lubatud piiratult tegutseda. See on Puna-Hiina majanduse väga tugevaks teinud. Sotsialistlik doktriin näeb samuti ette, et majandust juhib ja kontrollib valitsus. Kas oleme teel sinna, kus ülikoolides õpetatakse ainult seda, et riik peab majandust juhtima ja kontrollima ning turumajanduse pooldajaid peetakse eksinud ketseriteks?
Kommentaar: Kuhu on jäänud akadeemiline vabadus? (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Põhja Ameerika suured ülikoolid on majanduslikult huvitav nähtus. Nad on endale omapärased heaolu saarekesd loonud, mis on peamisest ühiskonnast olulisel määral isoleeritud. Turumajanduse reeglid on ülikoolide territooriumidel nõrgad. Tenure iseenesest on turumajanduse reeglitega vastuolus. Samuti on ülikoolides suhteliselt kõrged palgad ja töökoha turvalisus. Näiteks on kogenenug koristaja vabaturu palk Kanadas umbes 12 - 14 dollarit tunnis, ülikoolides aga 19 dollarit tunnis (kes neid kohti tahab sellel peavad head tutvused olema). Seega on ülikoolid ise omapärane sotsialismi mikromudel. Miks peaks nad turumajandusest vaimustuses olema? Paljud ülikoolide töötajad ei teadvusta endale, et nende süsteem ei ole isemajandav ja nõuab pidevat kulissidetagust võitlemist riiklike (maksumaksjate taskust) fondide eest. Olen muidugi autoriga nõus, et ülikoolides juurutatakse teatud liberaalset ideoloogiat ja ka tudengid treenitakse vastavas vaimus. Mis majandusteadusse puutub, siis praeguse majanduskriisi üks õppetunde on, et ülikoolide majandusteadus osutus enam-vähem kasutuks mis makroökonoomiasse puutub. Ma ei ütleks, et ülikoolid lausa sotsialismi propageeriksid. Valdavalt pigem suhteliselt kõrge maksukoormaga korporatismi. Nn. konservatiivid toetavad "neoliberaalset" globaalset korporatismi kuid väikeste maksudega. Viimast kutsutakse sageli uhkelt turumajanduseks. Kriitikud seevastu on selle ristinud nn. "rigged market" kapitalismiks, kus korporatsioonid ostavad valitsuselt teatud eeliseid, mis nende monopoolse seisundi kindlustab. Peamine vastuseis konservatiividele ülikoolides tundub olevat pigem nende sotsiaalsed vaated kui otseselt majandusmudel (need on muidugi seotud). Libertaarse tõelise turumajanduse ideolooge ei lasta üldiselt ülikoolide ega peavoolu meedia ligigi. Ajad on muutumas; alternatiivne meedia ja kõrgelt kvalifitseeritud majanduse ja poliitika blogijad on juba praegu suurt panust andmas. Kuidas ülikoolide sotsiaalteadused kohaneda suudavad seda on neil kasulik arutada.
Arvamus
TRENDING
