Selgi nädalal püütakse Türgis leida tõhusamaid rahvusvahelisi meetmeid Iraani ohjeldamiseks. Tõeliselt mõjusate sanktsioonide kehtestamine Iraani vastu on aga pea võimatu, sest ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Hiina ja Venemaa ei riski Teheraniga oma suhteid rikkuda – seda muidugi „musta kulla“ pärast.
Ajaleht National Post avaldas 20. juulil kaht lehekülge hõlmava Reuel Marc Gerecht’i artikli „Kas Iisrael peaks ründama Iraani?“, milles vaadeldakse selle stsenaariumi võimalikke tagajärgi. Gerecht’i hinnangul on Iraani tuumaprogramm Ameerika-vihkamise ja naiste rõivastuse karmide nõuete kõrval Homeini teokraatia kolmandaks sambaks. Autor näib soosivat Iisraeli ennetavat rünnakut Iraanile, lootes, et see aitaks ehk purustada mullade, ajatollade ja nende kuulekate käsutäitjate brutaalset teokraatiat.
Seda seisukohta ei näi aga jagavat läänemaailm. „Diplomaatia, ainult diplomaatia!“ on nende hüüdlauseks. USA riigisekretär Hillary Clinton väitis hiljuti, et Iraan on sõjaline diktatuur, mis ilmutab lagunemise märke. Tõesti? Sõjaline diktatuur küll, aga küllap mäletame veel hästi viimaste presidendivalimiste järgset julma arveteõiendust meeleavaldajatega. Opositsioon on nüüdseks vist loobunud oma lootusetust ettevõtmisest.
Washingtonis tegutseva uuringukeskuse Center for Strategic and International Studies julgeolekuekspert Anthony Cordesman nendib oma uurimuses Iran, Israel and Nuclear War, et Iraani tuumateema jääb sageli paljude teiste tähtsate ja põletavamate küsimuste varju.
„Kui külma sõja päevil valitses läänes hüsteeriline hirm võimaliku tuumasõja puhkemise ees, siis nüüd, mil tuumaklubi on suurenenud India, Pakistani ja Põhja-Korea võrra ning Iraan on kohe-kohe saamas klubi ametlikuks liikmeks, kehitatakse Euroopas jahedalt õlgu. Neil on sama suur õigus end relvastada kui teistel... Miks juudid võivad, aga pärslased ei või, küsitakse,“ kirjutab Cordesman. [Mart Helme tõlge].
Iraan alustas oma salajast tuumaprogrammi kaugelt enne Ahmedijani ametisseastumist. Ekspresident Haðemi Rafsanjani on öelnud, et võimaliku tuumasõja puhul Iraani ja Iisraeli vahel hävitataks Iisrael täielikult, juutide vasturünnak tekitaks moslemimaailmale aga vaid tühist kahju.
See arvamus on võrreldav Mao Zedongi kunagise küünilise seisukohaga, kui Hiina ja N. Liit pidasid 1968. a piirialadel veriseid lahinguid. Hiina oli just saanud tuumariigiks ning arutelul võimaluse üle, et kahe punahiiglase vahel võib puhkeda tuumasõda, teatas Mao: „Hiinlasi on 600 miljonit, kui 300 saabki surma, siis 300 jääb ju alles.“
Cordesmani hinnangul kannataks võimalikus tuumakonfliktis Iraan tunduvalt rängemalt kui Iisrael. Siin on põhjuseks Iisraeli parem sõjaline varustus, tõhus raketitõrje ja hästi välja arendatud tsiviilkaitse süsteem, mis Iraanis puudub. Teheranis ja selle ümbruses elab ligi 20% riigi rahvastikust. Linn asub aga mägede vahel, mis muudaks ta tuumarünnaku korral lausa surmaoruks.
Kui Iraani hüpoteetiline ründamine tõepoolest aset leiaks, kuidas käituksid sel juhul regiooni ülejäänud jõud? Kas ja mil moel sekkuksid konflikti piirkonnas viibiv USA, Pakistan jt Lähis-Ida riigid? Raske öelda. Mõnedel andmetel toetavat Saudi Araabia Iraani ründamise ideed.
Aga milline võiks olla president Obama reaktsioon? Juudi ajakirjanik Aluf Benn arvab Iisraeli liberaalses ajalehes Ha'aretz, et võimule tulles lootis Obama parandada suhteid Iraaniga Iisraeli arvel, kuid see ei õnnestunud. Teheran ei näidanud mingeid leebumise märke. Benni tähelepanekute kohaselt on Iisraelist taas saamas USA partner. Pruugib vaid meenutada Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu kaht hiljutist külaskäiku Valgesse Majja. Kui esimesel korral jäeti ta üksinda ootama, kuni pererahvas õhtust sõi, siis viimasel korral demonstreeriti kõrgele külalisele lausa ülepakutud sõbralikkust. Kas see muutunud suhtumine tähendab Iisraelile rohelist või vähemalt kollast tuld Iraani tuumarajatiste ründamiseks?
Roger Cohen tsiteerib Netanyahu viimase Washingtoni-visiidi järel New York Times’is president Obamat, kes olevat kinnitanud peaministrile, et Iisraelil on alati õigus enesekaitseks.
Cordesman maalib võimaliku tuumakonflikti tagajärgedest hirmuäratava pildi: „Naftatootmise katkemine, olemasolevate varude radioaktiivne saastumine, kaubandusteede püsiv hävitamine ida ja lääne vahel, massilised põgenikevood, mis regioonist eelkõige Euroopa poole valguma hakkaksid. Kõik see tähendaks sisuliselt globaliseerumise järsku lõppu.“ Kes meist seda sooviks?!
Maailma tipp-poliitikutel pole kerge. Üks probleem teise järel, isegi prioriteetide rittaseadmine on keeruline. Loodame vähemalt, et sõjakas Põhja-Korea oma ähvardusi tuumasõja alustamiseks lõunanaabri ja USA-ga täide ei vii.