Reinansi loogika
23. oktoobri Eesti Päevalehes ilmunud intervjuu pealkirjas tsiteerib Indrek Mustimets Rootsi eestluse hoidjat Sven-Alur Reinansit, kelle sõnul peavad väliseestlased veel vastu 20–30 aastat.
Reinans hindab kuni 20.000-lise etnilise rahvusgrupi vastupidavuse võimet välismaal 100 aastale, enne kui see kohalikku põlisrahvasse sulandub.
Reinansi üldistusi ei saa kuidagi pidada diletantlikeks, sest 10 aastat tagasi osales ta ühes uurimisrühmas, mis tegeles Rootsi demograafiliste küsimustega. Ta võttis täpsema vaatluse alla Rootsi üleriigilise statistika selle osa, mis käsitleb sinna põgenenud eestlaste teist generatsiooni, kuhu kuulub ca 15.000 inimest. Selgub, et viimastest on omakorda vaid 2500-l veel mõlemad vanemad eestlased ja et teise põlvkonna eestlastest on eesti päritolu inimestega abiellunud kõigest 10%! Reinansi sõnul pole kolmanda generatsiooni rootsieestlastel enamasti eesti rahvuse tunnuseid suurt alles jäänud, teisisõnu — nad on eestlusele kaduma läinud.
Kas üksnes keel?
See näib põhiliselt paika pidavat ka Kanadas, sest suurem osa üle 100 aasta tagasi Albertasse väljarännanud eestlaste järeltulijaist on kaotanud rahvuse ühe olulisema tunnuse — keele — ning abiellunud teisest rahvusest isikutega. Ja ometi — segaabieludest ja keele kaotusest hoolimata peavad paljud neist end eestlasteks. Seda tänu nendele samadele rahvuslikele juurtele, mis puu langemisele vaatamata kännu all ikka edasi pesitsevad.
Nii annab Edmontoni Selts välja oma ajakirja Aja Kaja — ja ehkki suurem osa selles ilmuvast materjalist on ingliskeelne, on rõhuasetus selgelt Eesti- ja eestluse-keskne (viimases numbris jagatakse muljeid suviselt laulu- ja tantsupeolt, imetletakse salapärast Kuressaare lossi ja Tallinna vanalinna; kutsutakse toetama eesti meditsiini, antakse isegi kapsapiruka retsept jne., jne.)
Midagi on meie geenides, mis ei luba meil eestlusest lahti lasta ka siis, kui me kanname endas mitmete erinevate rahvuste tunnusjooni, võtame omaks nende traditsioone; isegi siis, kui meie soontes voolab segatud veri ja me ei kõnele enam oma esivanemate keelt. Me ise teame, et oleme eestlased. Ja kellel on õigus meid siis teisiti määratleda: kanadalasteks, rootslasteks või austraallasteks tembeldada? Kes võiks Eesti Koolikoori laste südamest eestluse ja oma rahvuse identiteedi pärast laulupeol käimist veel välja võtta? Muidugi peab igaüks ise endale teadvustama oma identiteedi — kes ta on ja kuhu kuulub. Ja erandid kinnitavad siinkohalgi reeglit.
Laste keeleoskuse arendamiseks saavad palju ära teha vanemad ja vanavanemad, kõneldes oma järeltulijatega võimalikult palju eesti keeles.
Mitte ainult riigi abi
Samas mängib siin suurt rolli riigi suhtumine etnilistesse gruppidesse. Nii Vahtralehemaal kui ka tänases Rootsi kuningriigis tehakse väga palju või isegi kõik võimalik erinevate rahvusgruppide püsimajäämiseks. Siiski ei aita ainuüksi riigipoolne toetus või ükskõiksus ühel rahval teise rahva rüpes püsima jääda või ka seal hääbuda.
„Eestlasi eristas teistest rahvusvähemustest hea kohanemine ja tugev kogukonna identiteet. /.../ Seetõttu ei hakatud arutama, kas tuleks luua mingid rahvuslikud institutsioonid, vaid need lükati kohe käima,“ räägib Reinans.
Tema sõnul oli Rootsis algul palju neid, kes tahtsid ruttu rootsistuda, et paremale järjele jõuda, aga teisalt ka selliseid, kes ehitasid võõrsil üles Eesti ühiskonda. Küllap kehtib seegi põhja ameeriklaste kohta.
Mille poolest erinevad maailmas hajali elavad väliseesti kogukonnad? Reinans hindab kõrgelt Kanada eestlasi, öeldes, et „Kanadas on eestlaste eluviis olnud kontsentreeritud ja nad on sealses ühiskonnas jõulisemalt läbi löönud“. Austraalia eestlaste ühiskonnale ennustab ta aga peatset kadu, öeldes, et seal on üleminek inglise keelele olnud märksa tuntavam kui Rootsis rootsi keelele. Ta lisab pessimistlikult: „Ma usun, et küsimus lakkab varsti olemast, sest seda gruppi varsti enam pole.“ Ma ei tea, mida arvavad sellest Austraalia eestlased ise, kes samuti oma tegevust arendavad, mesilasperena kokku hoiavad, üritusi korraldavad ja ajalehtegi välja annavad.
Suhted kodu-Eestiga
Reinans ei näe ka midagi positiivset väliseestlaste suhetes kodu-Eestiga, sest tema arvates kaotasid väliseestlased oma tähenduse kodu Eesti jaoks meie riigi taasiseseisvumisega. Sellega ei tahaks kuidagi nõustuda. Nii paljud väliseestlased on elama asunud Eestisse, rakendades seal oma talente, oskusi ja võimeid. Võibolla pole tõesti väliseestlastel märkimisväärset poliitilist mõju, ja mõni vastandab ikka veel välis- ja kodueestlasi. Siiski ei nulli see paljusid tänuväärseid kontakte ja koostööd. Mida arvavad sellest välisministeeriumis töötavad väliseestlased, mitmed nimekad väliseesti päritoluga diplomaadid või näiteks Tartu Ülikooli välissuhete osakonna juht Virve-Anneli Vihman, kellest täna meie lehes juttu on?
Või ka vastupidine näide — TEBK juubelikonverentsil viibinud 68-lt eestlaselt saabub siiani positiivseid järelkajasid ja tänukirju. Küsimus on pigem selles, kes ja kui palju tahab midagi Eesti heaks teha, sealses elus osaleda; pisiasjadest üle vaadata ja positiivset rõhutada. Üks võimalus on tõesti seista kõrval ja viriseda, aga, nagu teame, liigub karavan sellest hoolimata aiva edasi.
Eluterved kontaktid kodumaaga on aga möödapääsmatult vajalikud, kui tahame välismaal püsida kauem kui hr. Reinansi lubatud 20-30 aastat. Ei tohi ka unustada, et mitmel pool on juba tekkinud nn uustulnukatest koosnev uus väliseesti esimene põlvkond, mis räägib väliseestluse järjepidevusest.