Sirvides aasta esimese päeva tähtsamaid välisuudiseid, hakkas Aasia katastroofi ja tsunami teemaliste kõrval silma üks, milles Vene president Vladimir Putin soovis head uut aastat Lätis sõjaroimade eest süüdi mõistetud vene punapartisanile Vassili Kononovile. Tegemist polnud mingi trafaretse läkitusega, vaid pigem poliitilise postulaadiga, mistõttu see tõusiski uudisevääriliseks.

„Ma õnnitlen südamest Teid ja Teie lähedasi uue aasta puhul. Soovin Teile head tervist, edu, kordaminekuid ja kõike paremat,“ ütles Vene riigipea oma läkituses. Putin toonitas samas, et maailm ei tohiks mingil juhul kujutada kangelasi kurjategijatena ega alahinnata „nõukogude vägede kangelaslikkust“.

„Ma olen veendunud, et läbikukkumisele on määratud kõik katsed üle vaadata Teise maailmasõja tulemused, et õigustada tõelisi kurjategijaid ja laimata kangelaslikke võitjaid. Te kaitsete kindlalt mitte ainult oma head nime, vaid ka ajaloolist tõde ja oma seltsimeeste au.“

Kononovi saaga

Kes on siis Vassili Kononov, mees, kes Putini sõnul kangelasliku võitjana oma punaste kamraadide au kaitstes seisab ühtlasi kindlalt ajaloolise tõe eest?

Olgu meenutatud, et 2000.a. tunnistas Riia ringkonnakohus Vassili Kononovi (81) süüdi sõjakuritegudes — üheksa inimese (sh. raseda naise) tapmises 1944. a. suvel Malõje Batõ külas — ning määras talle üsnagi leebe, vaid 6-aastase vanglakaristuse. Kononov kaebas edasi ning 2001. a. vabastas ülemkohus ta põdura tervise tõttu vanglast ja saatis asja uuele uurimisele.

Aprillis 2004 tunnistas Läti Ülemkohus Kononovi süüdi, kuid kvalifitseeris kuriteo ümber banditismiks ja vabastas mehe kohtusaalis vahi alt, kuna ta oli eeluurimise ajal juba oma veelgi kokkusulanud karistusaja — aasta ja kaheksa kuud — ära istunud. Läti Ülemkohtu senat jättis selle otsuse 2004.a. septembris muutmata.

Läti seadused näevad ette karistuse nii genotsiidi kui ka sõjakuritegude eest, sõltumata kurjategija rahvusest või ideoloogilistest kaalutlustest, millest lähtuvalt need toime pandi. Vene välisministeerium käsitles aga kõnealust kohtuprotsessi natsismi rehabiliteerimise katsena. Moskva meelest loodi omaaegse punapartisani süüdimõistmisel enneolematu pretsedent, sest Kononov olevat mõistetud süüdi võitluse eest fashismiga, mis omakorda olla väljakutseks kogu Hitleri-vastasele koalitsioonile.

Kirjas Läti presidendile Vaira Vike-Freibergale nõudis Putin kohtuasja lõpetamist ja pakkus, et Kononov võiks asuda Venemaale elama. Putin püüdis selle ettepanekuga kaitsta kurjategijat õiglase kohtu eest, nähes temas koguni patriooti!

Massimõrvarile kangelase võidupärg

Ülalmainitud läkitusega tegi Vene riigipea nüüd Kononovist teatud mõttes märtri, tähtsustades ilmselt üle tema teeneid. Kononov pole ju mitte mõni kuulus väejuht, kel olnuks serveerida hõbevaagnal emakesele Venemaale erilisi kangelastegusid. Vastupidi — tegemist on n-ö. reapartisaniga, aga samas ka kurjategijaga, kelle Läti kohus tunnistas kindlate tõendite põhjal massimõrvariks. Sellest hoolimata pälvis ta Vene presidendi erilise tähelepanu. Kas on siin tegemist lihtsalt erinevate arusaamade ja nägemustega või tahtliku vassimisega? Mida püüab Putin selle pöördumisega demonstreerida?

Analüütikud arvavad, et Putini läkitus Kononovile peegeldab taas Moskva soovimatust leppida Balti riikide liikumisega Läände pärast kommunismi kokkuvarisemist. Teisalt antakse sellega baltlastele muidugi taas mõista, kuivõrd diametraalselt erinevatel seisukohtadel asutakse II maailmasõja sündmuste ja tagajärgede hindamisel Moskvas ning Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Eriti nüüd, kui päevakorral on Balti riigipeade osavõtt 9. mai „Võidupüha“ tähistamisest Moskvas.

Kolmandaks: selle uudise kaudu jõuame taas valusa teemani: miljonite Nõukogude totalitarismi ohvrite saatuse küünilise ignoreerimiseni ja kurjategijate õigustamiseni.

Topeltstandardid püsivad

Tänaseks on nõukogude sõjakurjategijad enamjaolt vanad ja haiged inimesed. Nende kohtu ette toomine muutub järjest küsitavamaks kui mitte võimatuks. Läti president Vaira Vike-Freiberga ütles kunagi ühes intervjuus Postimehele, et kohe pärast iseseisvuse taastamist oleksid Balti riigid pidanud asutama ühise kohtuinstantsi, mida oleks võinud nimetada „Balti Nürnbergiks“ ja tooma selle ette kõik teadaolevad nõukogude sõjakurjategijad. Seda kahjuks ei tehtud, ja nüüd on sellega vist juba lootusetult hiljaks jäädud.

II maailmasõja kangelaste ja kurjategijate hindamisel püsib aga endiselt kaks kriteeriumi. Loomulikult olid natsi-Saksamaa kuriteod kohutavad; nendest on küllalt räägitud ja neid toime pannud kurjategijad saanud enamasti kätte ka teenitud karistused.

Aga kui Eestis, Lätis või Leedus hakatakse menetlema kommunismiaegseid (samuti inimsusevastaseid) kuritegusid, siis vallandub Moskvas märul. Ent kahjuks mitte ainult seal. Kremlist manipuleeritakse osavalt rahvusvahelist üldsustki, ja korraga saavad maailma silmis kurjategijatest kangelased, aga muidugi ka vastupidi, nagu paljud meie võitlejad on kogenud. See on paradoks, millega on äärmiselt raske leppida ja mida on veelgi raskem murda.

Aga kõik inimsusevastased kuriteod on ju üheväärsed, hoolimata sellest, kes ja millise ideoloogia põhjal neid toime pani.

Märkmed: