Mõne kuu eest suri ameeriklane Herbert Aphteker. Ta oli sündinud Brooklynis ja pühendas oma elu ajaloole, mida ta akadeemikuna uuris. Ta oli veendunud kommunist, olles liitunud komparteiga 1939.a. ja jäädes selle liikmeks kuni 1991. aastani. Umbes 50 aasta eest oli ta valjuhäälne stalinistliku terrori kaitsja ning kommunismi juhtiv teoreetik Ameerikas, ajakirja „Masses and Mainstream“ (Massid ja Üldsus) toimetaja. Ta pidas Leninit maailma ajaloo suurimaks revolutsionääride juhiks.

Kui 1956.a. Nõukogude Liidu (NL) tankid veriselt surusid alla ungarlaste ülestõusu kommunistlike anastajate vastu, siis keerasid üsna mitmed tookordsed kommunistid vabas maailmas kommunismile selja. Mitte aga Aphteker. Ta kirjutas oma ajakirjas, et tapatalgud ja terror Ungaris olid põhiliselt põhjustatud revolutsiooni vastaste poolt, kes vägivallaga püüdsid taastada kapitalistide ja maaomanike õigusi.

12 aastat hiljem, kui NL-i tankid summutasid Tshehhoslovakkia püüdlused liberaalsema riigikorra poole, võttis Aphteker jälle sõna NL-i ja kommunismi kaitseks.

Aphteker on näide sellest, kuidas fanaatikud oskavad end veenda selles, mis on otse vastupidine tõele. Teda ei saa kuidagi rumalaks inimeseks nimetada. Ta on toimetanud ajakirja, millel leidus lugejaid ja kirjutanud mitmeid raamatuid, millest enamus on kommunismi soosivad ja mis ka oma leviku leidsid.

Nekroloogis ei ole teda nimetatud kommunistiks, vaid marksistiks. Stalinist ja Leninist ei ole sõnagi. Paistab, et poliitiline korrektsus püüab vältida kommunisti sildi külgeriputamist isegi nendele, kelle puhul see kõige rohkem tõele vastab.

Aphteker on äärmuslik näide. Küll aga leidub tänapäeval hea kuulsusega ajalehti, kus mitmed veergude kirjutajad seavad üles hüpoteesi ja asuvad seda siis raugematu järjekindlusega tõestama. Üheks selliseks hüpoteesiks on viimasel ajal üsna tihti olnud, et USA president Bush on loll. Ükskõik, mida ta ka teeb, ei leia see heakskiitu nende silmis. Tegelikus elus on ju ikka nii, et mõni asi siiski ka õnnestub isikutel, kes on jõudnud oma riigi tippu demokraatlikus võitluses. Kui säärane armutu mahategemine pidevalt jätkub, avaldab see ajapikku oma mõju ka lugejatele.

Võime päris kindlad olla, et enamik inimesi maailmas ei poolda vägivalda, ja ometi on maailmas nii palju vägivalda. Üks suhtumine on, et eitatakse vägivalda ka vägivalla enese kõrvaldamiseks, nii nagu see ilmnes Saddam Husseini rezhiimi eemaldamise juures ja sellele eelnenud suurtes sõjavastastes meeleavaldustes üle terve maailma. Kindlasti suur osa meeleavaldajatest tegi seda siiras tõekspidamises vägivalla kasutamise vastu. Leidus ka Saddam Husseini poolehoidjaid, kuid tuumik, kes neid meeleavaldusi organiseeris, on Aphtekeri kas otsesed või kaudsed mõttekaaslased ja nende järeltulijad. Nad kasutasid lihtsalt sobivat juhust Ameerika majandusliku ja sõjalise jõu ning kapitalistliku süsteemi ründamiseks.

Märkmed: